Minu inimesed vol 1

Alustan siis väikest järjejutu rubriiki inimestest, kes mu teele on siin sattunud ja kellega oma igapäevast elu siin pool aastat jagan.

Esimeseks tahaks teile tutvustada Manolot. Manolo on meie väikse Tulumi kontori päälik. Ta sai eile 18 ning nüüd võib ametlikult napsu võtta, suitsu tõmmata ja chilly willy'is naisi piilumas käia.

Manolo elab koos ema, isa, vanema vennaga ning kiisuga minu kõrval tänavas. Ema pärineb üsnagi rikkast poliitikute perest ning isa on elupõline hipi. Nende pere on pärit suurlinnast Pueblast, aga umbes 10a tagasi asusid nad ümber siia, kariibi mere äärde. Ema on põhiliselt kodune ning tema köögilaua taga olen ma osa saanud parimatest Mehhiko roogadest. Isa töötab päevati sukeldumis instruktorina ning õhtuti armastab võrkkiiges chillida ning rohelist suitsetada.

Manolo suureks unistuseks oli astuda pärast põhikooli sõjaväe akadeemiasse, kust ta saaks hea hariduse, mis annaks hea töökoha ning võimaluse reisida. Kandidaatide hulk sinna on 100 korda suurem kui TÜ majandusteaduskonda ning katseid tuleb läbida mitmeid. Manolo õnnetuseks läbis ta kõik katsed välja arvatud meditsiinilise kontrolli. Kui sõjaväe uks jäi suletuks, siis asus ta elama oma vanaema juurde Pueblasse, et kooliteed jätkata. Õnneks või õnnetuseks otsustas üks päev grupp gängbängereid Manolot kodutänaval relva ähvardusel röövida, mille peale ema-isa ta koju kupatasid. Parem hariduseta elus poeg.

Tagasi kodus olles hakkas Manolo rannas lohekooli juures hängima ja vaikselt abistama. Õppis instruktoritelt ja turistidelt inglise keele, õppis lohetama, teisi instruktoreid jälgides õppis koolitama ning tänaseks on igati ära teeninud kooli manageri rolli.

Täisealiseks saades on Manolo natuke segaduses mida oma eluga peale hakata. Peaks minema tagasi kooli ja keskkooli lõpetama. Aga samas teenib ta praegu raha. Samuti ei suuda ta ette kujutada 7 tundi klassiruumis enda vanuste või noorematega, kellega tal ei ole enam millesti rääkida. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et paar aastat rannas instruktorite ja turistide seltskonnas röövis talt küll koolihariduse, aga andis talle inglise keele, kohusetunde, maailmavaate ning sõpruskonna üle maailma. Ja lõpuks võib olla on see elukool hoopis harivam. Meenub suvi kui ma sain 18. Ilus uhke keskkooli tunnistus taskus, kuid pööningul täpselt samasugune segadus, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan kui täiskasvanud olen.






Tuuletud päevad rannas


Morpho Manolo


Väike õhtune muusikaline saade


Töövormis

Manolo on minu tugipost mehhikos. Kui mul on küsimus, siis on tal vastus. Kui mul on nälg, siis soovitab ta söögikoha. Kui mul on idee, siis hangib ta labida, et seda ellu viia. Kui mul on kurb olla, siis kisab ta Estonia, smile. Kui tulevad jõulud, siis veedan need oma Mehhiko pere seltsis.
Nii et mida veel teile öelda, kui et Estonia, smile!!! ;)

juhtub

Vahel juhtub kodus imelikke asju. Vahel tundub, et Mehhikos juhtub neid imelikke asju palju tihedamini.
Eile öösel olin just printsessi unne suikumas, kui käis ilge kolakas. Ei saanudki täpselt aru mis toimus, aga hommikul nägi vannituba välja selline.



Martin oli läinud õhtul unise peaga hambaid pesema ja natuke kõvemini kraani keeranud, mille tulemusena kraanikauss seina pealt lihtsalt alla kukkus pritsides hallitust ja verd igale poole. Martin pääses kergete kriimustustega, aga kraanikausil nii hästi ei läinud. Peame uut minema shoppama....

Mi casa es tu casa!

Kuna väiksed hääled on avadanud soovi mulle külla tulla, siis väike virtuaalne tuur minu uhkesse koju siin Mehhiko palmi all.


Pesitseme Tulumi äärelinnas rahulikus ja üsna turvaliseks peetavas regioonis. Kodutänav, mis kannab numbrit 13. Vanakesed on kuu aega meie tänava äärde ehitanud väikest parki - palapa katusega bungalow, palmid, pingid, kossuväljak,valgustus jne. päris kobe näeb välja juba. Vähemalt valgustatud koht kus lapsed saavad paberit põletada ja paugukaid loopida.


Meil on majal olemas uhke suur raudväravaga piiratud sisehoov.
Algul oli meil kahe peale üks võti ja kuidagi ei jõudnud koopiat tegema. Üks päev siis oli naabrimehel kuum kohting, tormas toast minema nagu tuulispask. No ega ma siis ka kade ei olnud, läksin linna peale sõpradega natsa hängima, hüppasin pediküürist läbi, tegin veitsa shoppingut poes...ühesõnaga läks natuke aega. Aga selgus et naabrimehe date ei läinud nii nagu plaanitud. Ootas ja ootas mind võtmekesega, tunnike paar. Lõpuks sai siiber ja otsustas proovida sisse murda. Lõpptulemusena võib raporteerida, et meie meelest nii üliturvalisse ja trellitatud koju on võimalik sisse pääseda täpselt poole minutiga. Ning nüüd teame ka miks tagumise veranda ukseklaasis auk sees on. ;) ahjaa ja järgmine päev sain omale oma võtmed.


Uhke suur tuba-köök. Maja on meil korralik, suur ja täiesti tühi. eks me vaikselt hangime asju sisse, sõltuvalt kuidas pappi peale voolab. aga üks mugav diivan või chillimis nurk kuluks suurde tuppa küll ära.


väike söögilaud ja arvutinurk. paremale jääb minu uhke privaatsalong ja vasakule Martini tuba.


ja see ongi minu tilluke tuba.
Põranda ruumi pärast meie casas küll muretsema ei pea. Maja on umbes nii 60 ruutu suur. Kuu üür on 4000 peesot e. EEK'i. Mida maksab meie eest ülemus, et me rahulikult ja rõõmsalt saaksime tööle pühenduda ja ei pea muretsema eluolu üle. Kommunaalid peame ise tasuma. Ainuke kommunaalide arve, mis meieni siiamaani on jõudnud on vee ja kanalisatsiooni eest 50 peesot. Ei tapa. Mine tea mis see küttearve veel tuleb. ;) Kraanivesi tuleb meile katuse peal paiknevast tünnist ehk siis "solar heating" ning sõltuvalt päevast on vesi kas jahe või väga jahe.
Sellises kohas ma elangi. Aga oma silm on kuningas, tulge vaadake ise järgi, kas sobib või mitte.


Natuke igatsen oma jalgratast taga. nii et teen siis vaiksetel päevadel kuiva trenni.

üleeile sai üle pika aja tööd jälle tehtud. Minu esimene õpilane siin, üks kohalik poiss, kes tuli tagasi teise tundi. Kui eelmine kord andis mulle 200peesot tip'i, siis seekord andis 400 peesot. Not bad arvestades, et minu teenistus tema õpetamise eest on 540p. Ja kuna ta päris laua peale sõitma veel ei saanud, siis kindlasti tahab veel mõned tunnid võtta. Minugi poolest. ;)
Aga miks ma seda räägin. Sest üle pika aja on mul natuke raha üle ja võimalus oma üsna karvased jalad ilusalongi viia. Mul on ÜLIMALT kahju, et ma foto jäädvustust sellest ei saa pakkuda hetkel. Vahatamine mehhiko moodi (või siis Lupe moodi) näeb välja üsna lihtne. Kõige pealt pool pahkluud paksu vahakihiga kokku ja siis pikk riba maalriteipi. ja muudkui siuh siuh siuh. ja tulemus ei olnudki üldse paha. Päris nutikas ja odav lahendus teine. Järgmine kord võtan fotoka juba varakult valmis. ;)

Igapäevased toimetused

Tänaseks olen siis juba kuu aega kauge mere taga leiba teeninud. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuu aja jooksul on mul olnud 1 ametlik puhkepäev, tööga miljonäriks ei ole veel saanud, aga päris söömata ka pole jäänud.

Elu on siin üsna rahulik rutiin.
Tavaliselt nii 6-7 ajal teen silma lahti. Peale mõningaid võimlemismanöövreid ja turiseise on paras aeg natuke rahulikult võrkkiiges chillida, lugeda või tukastada.
8 poole 9 ajal teen kodus kerge hommikusöögi. Kuid parem variant on enne tööle minekut mõnest külaputkast värskeid tacosi haarata. nämm nämm nämm.
Sõltuvalt tuule oludest suundume kontori poole nii 9 ajal. Kontor e meie kodurand asub circa 6km kaugusel. Hetkel kasutame transpordivahendina taksot v pöidlaküüti v bossi autot, kui ta juhtumisi läbi astub.
Kontoris on alati hästi palju teha. Aken tuleb avada, 3 lippu tuleb õue tõsta, põrand on konstantselt liivane jne. Nagu näha jääb vaevu aega üle õpilastele lohetamist õpetada. ;)
Oma putkas oleme tööl kolmekesi - mina, Martin "the king of small talk" kanadast ning kohalik poiss "the most beautiful skin on the beach" Manolo.
Töö on lihtne. Kui tuult ja õpilasi on siis koolitame. Viimane nädal ei hiilanud kummagagi. Aga nagu kõik räägivad siis see on vaikus enne tormi e. kõik koguvad raha oma jõulupuhkuse tarvis. Kui tuult ja õpilasi pole, siis parandame vajadusel lohesi, korrastame randa ja kontoriputkat või tegeleme vähem lõbusamate asjadega nagu snorgeldamine, kayakitamine, lainetel boogieboardimine ja surfamine. Kuna selline rutiinne töö lõõskava päikese all on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormav, siis võtan aeg ajalt pikemaid pause, et võrkkiiges pikutada.
Märkamatult ongi päike hakanud loojuma, pakime oma kolm kola kokku ja tagasi koju. Kodus kerge jahutav duss, vahest ka jahutav õlu ning ongi õhtusöögi aeg. Viimasel ajal oleme rohkem ise kodus süüa teinud. Õigemini Martin teeb kanada eripärasi - hamburgerid, quisedillad ja mine tea mis kõik veel. Aga suuremalt jaolt käime küla peal oma lemmikkohti läbi kammimas - tacod tacod tacod või tai köök. Ja muidugi aeg ajalt on meil au olnud Manolo ema kätetööd nautida. Mehhiko köögi kulinaarsed tippsaavutused. Õhtusöök kohalikus Mehhiko peres on vägagi nauditav. Ema kannab ühe maitsva roa teise järel ette. Kui kõhud on kenasti punnis, tuleb seedimist soodustav väike teqiila naps ning kõige lõpuks keerab papa ühe piraka rohelise plotski. No ikka et hea uni tuleks. ;)
Peale õhtusööki teeme vahest mõned pubirallid, sõltuvalt kas on seltskonda meid välja kutsumas. Siin külas tundub olevat ainult 2 normaalset baari. Üsna vaikne ja rahulik külake teine. Või võtan õhtu rahulikult, chillin võrkkiiges, loen ning tavaliselt kustun juba varakult ära. Sest nagu nägite on päevatöö väga raske.


Tööpost


Koolitusplats. Arturo, üks väike kohalik poiss, armastab meil nädalavahetustel abiks käia, et me teda lohetama õpetaks. Tema leivanumber on 2m traineriga kiteloope lasta. ning uus väljakutse, kiteloopidega skimboardiga mööda randa sõita. ;)


Mis on nädalavahetus ilma pulmata meie loherannas. ;) boss tegi pruutpaarile veidike actioni ka taustaks, millegi pärast peokorraldajad just eriti rõõmsad ei olnud.


Ahjaa, ja peale kõige muu tuleb tegeleda ka renoveerimistöödega. Baarman Luis värvib parasjagu maja. Postid, põrandad, trepid, kiiged, kõik said uue kihi. Ja kui arvate et keegi pani mingi sildi üles, et värske värv, siis võite uuesti arvata.


Manolo sõbrad armastavad meie putkas chillimas, surfamas ja lohetamas käia.



meie tilluke office seest poolt


Üks hommik tööle tulles leidsime, et meie loheplatsil oli liiva sees peidus olnud terve kilpkonna pere. Hommikuks olid nad kahjuks juba kõik kes õnnelikult, kes mitte nii õnnelikult vette vuranud. Manolo teadis rääkida, et alati on pesa põhjas viimased vaesed ära trambitud kilpkonnad, keda me võiks välja aidata. Pool meetrit pesa kaevamist andis sellel korral tulemuseks küll kahjuks ainult ära trambitud tühjad kestad. Üks klient oli samal õhtul rannas jalutades kogemata sattunud ühe teise pesa peale ning oli pealtvaatajaks kuidas sajad väiksed kilpkonnad täiskuuvalgel üritasid mitmeid ohte trotsides mere poole ukerdada.


Valge mees arvas, et väiksed kilkonnad hängivad veel ehk vees ringi ja läks snorgeldama. Tulemuseks püüdis paljaste kätega kinni hoopis oma elu esimese lobsteri.


Tuuletutel päevadel tegeleme füüsilise vormiga - kätekõverdused, lõuatõsted, kõhulihased... kes aga suudab raskema harjutuse välja mõelda.. ;)


Päikseloojang Sian Khaani rahvuspargis

Tere bürokraatia

Oi seda imet. Ainult peale nelja käiku kohalikku interneti putkasse ning nädalast ootamist oleme suure rahahulga võrra vaesemad, aga see eest oma võrkkiigest otseühenduses maailmaga.
Kuidas siis töötab kohalik kaablifirma aka Starman. Kõige pealt tuleb muidugi kohale minna nende putkasse tööajal. Tööaja välja selgitamist raskendab tõsiselt asjaolu, et klaasist ukse peale on trükitud enam vähem selline silt:
Lu-Vi 0 :00-1 :00
Sa 09:00-1 :00

Õnneks juba teisel käigul õnnestub, sees inimest liikumas näha. Sisse ta küll meid ei lase, kuna turvamees ei ole veel tööle jõudnud. Aga see eest jagab uksepraost lahkelt infot, mis dokumente meil vaja on esitada. Järgmisel päeval oleme natuke targemad, läheme veel hiljem, kaasas topelt koopiad minu passist ning elektriarvest. Saame jutule prouga, kes sõlmib lepinguid. Ta informeerib meid, et see lõbu läheb meile maksma 800 peesot installatsioon ja igakuiselt 350 peesot (1 mehhiko peeso = 1 eesti kroon) ning otsib kapinurgast välja uhke A3 suuruses värvilise lepingu, mida hakkab täitma. Võtame istet. Veerand tundi hiljem on ta suutnud kõik mu passiandmed kenasti A3'le ära mahutada. Korrutame siis veel 4 korda üle, et teisipäeval vana tuleb ühendama, helistab ette. Väga äge. Ootame siis kenasti teisipäevani. Jätame oma telefoni mu töökaaslase emale, kes on kodune ja elab kõrval tänavas ning saab siis töömehe kenasti sisse lasta. Õhtul selgub, et keegi ei tulnud ja kui ta lõpuks ise neile helistas, siis teatati, et töömees käis esmaspäeval, kedagi ei olnud kodus, töömees helistas aga keegi ei vastanud. No muidugi ei olnud keegi meile helistanud. ;) Aga selle eest olime nüüd ootenimekirjas, mis tähendas uut käiku kontorisse. Leppisime siis uueks ajaks kokku neljapäeval enne lõunat. Mu korterinaaber jäi seekord ise koju, et asjadel silm peal hoida. Ja oh imet, vana tuligi nii 1 paiku kohale, lõikas läbi paar kaablit, paigaldas 2 vilkuvat seadeldist ning kõik see kokku võttis aega nii poolteist tundi. Seda muidugi põhjusel, et samal ajal paigaldas veel poolele tänavale väikse sulli eest teadmata asju. Kellele muusikakanaleid, kellele porri.... ;)
Loodedavasti meie passwordi jättis ikka ainult meie teada.



Kolm korda võite arvata, milline neist meie uus uhke internet nüüd on... ;)

ah jaa. ja interneti eest tasumine toimub iga kuu kolmandal kuupäeval, ja kus mujal kui kontooras. Juhtumisi oli hetkel ka kuu algus ning viimane kord nägin juba seda 20-pealist saba, mis meid hakkab ees ootama.
Hetkeks kangestus deja vu pilt varasest lapsepõlvest kui käisime ema ja vendadega raua tänaval asuvas koolis ujumas. Peale ujumist oli meil traditsioon süüa sooja pikka saia... vist on see gonsiori tänav, mis kaupsist läheb otse lasnamäe kanalisse. See et saia poes oli järts kui need soojad lõhnavad iludused ahjust välja kargasid, see oli mõistetav. Aga saia poe kõrval asus Eesti Telefoni kontor, millest lookles välja alati pikk pikk saba. ja ma ei saanud kunagi aru, miks nad seal ukse taga seisavad, see uks ei lõhna ju....