Friday, September 28, 2012

Maailma katuse poole...

Keegi rääkis mulle kusagil, et inimese sisemises geenipangas pidi peituma üks lõbus geen, mis võiks kanda näiteks nime "magus hammas", sest ajab meid šokolaadi ja komme vitsutama.
Kas siis meis peitub ka geen nimega "rutiini talumatus" ning tema kõrval vasakul oksal "seikluslust" ja "püstihull" ...? Või kui need geenid on veel avastamata, siis langesin jälle vanasse harjumusse "asjad kiirelt kokku ja minema".

Seekord siis midagi uut, midagi kõrget ja ilmselt ka midagi füüsiliselt väsitavat. Nimelt üks korralik mägimatk maailma katusele.... või noh olgem ausalt katuse jalamile. Sest nii soe ma veel peast ei ole, et sinna otsa tahaks ronida. Plaan on siis seljakott selga visata ja 3 nädalat himaalaja mägedes ringi ronida, eesmärgiga jõuda Everesti baaslaagrisse. Ja miks sinna. Eks ikka selleks, et näha seda vaadet oma silmaga. :D



Uut on siis seekord nii palju:
- et mul on kaaslased, kohe mitu tükki
- rada on sadade tuhandete matkajate jalakeste ja jaki sõrakeste poolt korralikult sisse käidud
- ise ei pea plaani ja kava tegema, vaid saan rahulikult grupi lõpus keel vestil teiste järgi sörkida
- ja lootus on isiklik kõrgusrekord viia täiesti uuele mängumaale ning järgi testida, kas ma ikka olen oma vanemate võsuke või sünnitusmajast hangitud sohilaps.

Minu viimasest korralikust mägimatkast on möödas umbes täpselt 25 aastat e. nalja hakkab saama.
Ilmselt mägedes pikka ja juttu ja interneti ei ole. Ning pärast riputan ehk paari pilti seiklusest ka siia üles.



Kuid üks, mis kindel. Selle retke kõige hirmsam osa peitub müstilises Luklas, kuhu tuleb vastu mäe seina maanduda ja kuristikku õhku tõusta.  (Mõlemad pildid varastatud interneti avarusest.)

Namaste Himalaya!