Väike rannapuhkus

 Üks parimatest asjadest minu uue kodu juures on naabrid. Nad kõik on kohalikud, läbi ja lõhki lõuna-aafriklased, kolonisaatorite ja seiklejate järeltulijad.

Üks nendest toredatest poistest kannab nime Gilbert. Tema emakeeleks on küll inglise keel, aga kuna ta kasvas üles tillukeses külakeses, kus peamiseks elatus allikaks põllumajandus, siis räägib ta ka Afrikaani. Ta on teinud elu jooksul nii mõndagi – karjääri suurfirmas, tegelenud windsurfiga üsna kõrgel tasemel, jätnud kõik sinnapaika ja sõitnud rattaga mööda riiki ringi kuni raha otsas ning hetkel omab väikest sõnniku tootmis tehast. Gilberti vanavanemad ostsid 60ndatel Langebaani kauni laguuni äärde kodu ning kui ta vanemad pensionile jäid, siis kolisid nad püsivalt sinna sisse. Tegime eelmisel nädalal väikse puhkuse ja käisime neil seal külas. 

el capitan

 Maja asub otse vee ääres ning on üks vanimaid sealses külas, varsti pea 100 a vana.

Tõusime hommikul koos päikesega nii 6 paiku. Peale väikest hommikukohvi põristasime Gilberti väikese paadikesega laguuni mööda üles „haide lahte“. Laht kannab sellist toredat nime liivahaide pärast, kes seal elutsevad. Varasematel aegadel oli neid sadu ja sadu ringi platserdanud, aga tänapäeval näeb neid üsna harva ja üksikuid, kuna kalamehed püüavad liiga palju nende toidulauast välja. Meie õnneks õnnestus meil üks liivahai haardesse saada ja teda üsna lähedalt vaadelda. Äge. Mõõna ajal läheb laht väga madalaks, ning siis on parim aeg sööta e krevette püüda. Me jäime võib olla natsa hilja peale, sest vesi oli juba peale tulemas. Aga olime nii poolde säärde vees. Gilbert pumpas käsi pumbaga põhjast koos liivaga krevette välja. Kui liiv hajus siis tuli kiiresti käega krevette rabada ja ämbrisse loopida. Algul oli päris hirmus neid krevette käega püüda, sest eks nad armastavad naksata ka, aga peagi olin üsna hasardis. ;) Saime täitsa korralku saagi. Järgmiseks põristasime paadiloksuga tagasi sügavale ning hakkasime õngi loopima. Kõige pealt tuli siis elus krevett õnge otsa toppida ja siis vette lasta. Minul ja Laural algul väga ei näkanud, aga Gilbert tõmbas iga korraga kala välja. Siuh ja siuh. Kuna tema jaoks olid need üsna tillukesed, siis lasi kõik tagasi. Peagi õnn pöördus ka meie hoovile ning saime täitsa mitu kalakest kätte. Mina sain 3 kala ja Laura sai 4 kätte, aga kuna 2 olid üsna tillud, siis lasime need tagasi. Kui õhtusöök püütud, siis oli aeg tagasi hommikusöögile pöörduda. Meie õnnetuseks oli kütus otsa saanud ja muidugi olid aerud ka maha jäänud. Õnneks olime üsna kodu juures ning nii me kolmekesi kätega kühveldades vaikselt kalda pole tiksusime. Kahjuks unustasin hommikul fotoka paati kaasa haarata.

Peagi liitus meiega ka teine naabripoiss Blake koos 2 sõbrannaga. Ning siis võtsime Gilberti isa vähe suurema paadi ja suundusime wakima. Mina muidugi krahmasin laineid oma uue kallimaga. Peale veelauatamist tegime pika ja muheda ranna pikniku. Ühesõnaga väga mõnusad rahulikud paar kolm puhkepäeva. 

Laura ja minu hetkel veel nimetu kallike

Naabripoisid Gilbert ja Blake

Haide lahe helesinine vesi. Kui ookeani vesi on nii külm, et peab alati kalispot kandma. Siis haide lahe vee tase on nii madal, et päike jõuab vee üsna soojaks kütta.

Natuke põlvelaua funni ka.

Soe suvine naratus teile kaugele põhjamaale.

Kuna õhtul olime liiga väsinud, et kala grillida, siis pakkisime nad külma ja järgmine päev võtsime koju kaasa. Otsustasime siis õhtul kodus väikse grilliõhtu teha ja oma kalad ära grillida. Kutsusime paar kolm inimest külla ka. Tuli nii umbes kakskümend kolm. Võiksime siin lausa oma rannaklubi avada. Asukoht on nii super ja kõigile meeldib meil hängimas käia. ;)

Esimese korra kohta üldse mitte paha saak

Laura

tembu ja vembu

yaka

Ise tehtud hästi tehtud

Nämm nämm

 Ilusat rahulikku jõuluaega kõigile kallitele seal kaugel põhjas! Saadaks teile lund kui teaks kus seda jagatakse. Ja siit tuleb minu jõulukingi õpetus:

- pane oma parem käsi vasaku käevarre peale natuke õlast alla poole. tead küll, kus muskel peaks olema.

- nüüd pane oma vasak käsi parema käevarre peale. ikka sinna muskli koha peale.

- ja nüüd pigista kõvasti kõvasti ja võid natuke paremale ja vasakule õõtsuda samal ajal. 

- mida tugevamini kallistad seda suurem on kingituse rõõm.

Mina juba kallistasin ennast. ;)

Elukaaslased

Rahva nõudmisel siis saame tuttavaks minu elukaaslastega.

Oma uhket rannahäärberit jagan ma kahe hollandi tüdrukuga.
Esialgu oli ainult Nina. Nina on 25 aastane wild cat. Ta õpib Amsterdami ülikoolis sotsioloogiat ja kuna oli vaja kusagil praktikat teha, siis mõtles, et miks ka mitte pühendada see aeg Kaplinna vanglas noortega tegelemisele. Saabus ta siia juba aprillis. Aeg möödus sujuvalt praktikal ning lainetes surfides ning kui tuli aeg koju minna, siis selgus, et liigses lainetes ning baarides surfamisega oli praktika töö unarusse jäänud. Nii siis otsustas Nina siia natuke kauemaks jääda. Minu saabumise ajal elas ta parasjagu minu guesthousi hoovis vanas volkari bussis, mis vihmaga läbi sadas ning ukse avamisel terve pilv roostet laest alla voodile potsatas. Põhjus, siis miks ta hüppas võimaluse peale oma kodu saada. Hetkel siis üritab Nina kirjutada oma lõputööd. Ning kuna raha hakkab kokku kuivama, siis üritab ka juhutöödega baarides ja restoranides elatist teenida. Nina on meist kõige noorem ja metsikum. Nii et kui õhtuti tööd tegema ei pea, siis üritab tavaliselt meid mõnele peole kaasa rääkida. Mis vahest vägagi meeleolukaks kujunevad. Kohtusin ka Nina isaga, kes käis siin tütrel nädalaks külas, kuna natuke muretseb oma tütre tuleviku pärast.

Ja siis saabus Laura. Laura on pärit Roterdamist. Laura on 28 ning tema metsikud peod, augustamised, taoveeringud ja muu jäävad aastate taha. Nooremana tegeles ta kõrgel tasemel lumelauatamisega ning veetis kõik oma hooajad alpides treenides ja lauasõitu õpetades. Lumelaua reisidel Nina ja Laura tuttavaks saidki. Kuigi lumest tunneme me kõik puudust, siis täna eelistab Laura natuke vaiksemat ja tervislikumat elustiili, natuke areneda surfis ja lohesõidus. Ta töötab koduses Hollandis ühes väga prestiises rannaklubis abikokana. Klubi on avatud 7 kuud aastas ning siis tuleb kõvasti tööd vuhtida. Ülejäänud aja veedab Laura tavaliselt kusagil puhates. Seekord siis Kaplinn. Kuna Laura armastab süüa teha, siis me tavaliselt üldse ei pahanda kui ta oma oskusi meile demonstreerib. Minu kõht tänab alati.

Käisime üks päev mööda rannikut trippimas. See on meie auto, mida naabripoiss meile hetkel rendib.

Postikana

Minult on siin juba mitmeid kordi päritud, kas mu uus aadress on Liivane Rand, Mustade meeste maakond. Pole nii kindel, et kõik need kaunid soovid ja mõtted sellel aadressil minuni jõuaks.

Aga kui soovite minuga midagi kirja teel jagada, siis soovitan kasutada sellist aadressi:

2 The Waves
Beach Boulevard
Bloubergrant 7441
Cape Town
South Africa

või hoopis minu helisevat häält kuulda, siis vali +27 767379066,

ja ehk see kord pole see teekond nii pikk ja vaevaline. ;)

Surfivärk

Pole siin blogis siis väga surfielust rääkinud. Püüan seda viga parandada.
Proovisin ka miski algelise kaardi teha, et paremini illustreerida minu tavalisi surfipäevi siin.

Tuul puhub siin tavaliselt ainult kahest suunast. Kas loode kandist, mis on siis sideshore või kerge sideoff paremalt ehk siis regular meeste mängumaa. Või enamus ajast tugev lõuna või kagu tuul, mis on sideshore vasakult käelt ja goofy paradiis. Lõunakaarte tuul saab alguse India ja Atlandi hoovuste ühildumisel, kus soe ja külm vesi kohtuvad. Põhja poole jõudes kohtub ta Table Mountainiga ning saab hoogu juurde läbides väikese guru Table Mountaini ja Devil's Peak'i vahel. Mäest alla vurades puhub tuul minema Kaplinna sudu, puhastades linnaõhku ning seda fenomeni kutsutakse ka Cape Doktoriks. Lohetajale tähendab see kõik väga tugevat tuult.

Vesi on siin atlandi ookean ja ookeanile vääriliselt jahe. Varbatunnetust ütleb, et sõltub teine veidi tuulest, et kui palju ja pikalt puhub siis läheb jahedamaks. Vahest on tunne et oleks nagu 12 kraadi ja teine kord tundub üsna ok, et selline 17 kraadi. Igal juhul hankisin omale pika 4/3 kalipso ja see ajab asja kenasti ära.
 
Tuule tugevusest. Oma 9 ruudust lohe olen siin seni väga vähe kasutanud. Sest kui tuul tuleb ja puhub, siis puhub tavaliselt palju. 9 ruudust olen kasutanud, siis kui kusagil kindla koha peal sõidan ja vaja peale lainet kõrgust tagasi võtta. Tavaliselt teeme downwindereid, et tüütust grüssamisest pääseda, ning siis on 7 ruudune lohe ka 10 m/s'ga paras. Kui tuul juba 15 m/s või + puhub on 7ne siin selgelt palju. Eks lähiajal hangin omale 4 või 5 ruuduse lohe kõrvale.

Laine olukord siin meie koduses lahesopis on mitmekülgne. Kõrgus kõigub nii ja naa, sõltuvalt kuda swell sisse jookseb. Tavalised ennustused on nii meetri ja 4 m vahel siiani olnud. Ranna alla mudugi nii kõrge ei jõua. Suurimad, mis ma siin siiani sõitnud olen on natsa üle pea olnud, aga jõudu on neis lainetes kõvasti, nii et olen ikka korralikult hirmu tundnud looduse ees.

Minu tavaline surfipäev näeb siis ette pikka ja korraliku downwinderit - linnulennult sain selle pikkuseks nii 14 km (vt kaarti). Sõidame autodega Sunset Beachi. Rigame ja peale. Stardi koht on tavaliselt veidi off shore ja üli pagiline, kuid tuul on seal alati tugevam. Tuul üldiselt kaotab oma tugevuses, mida rohkem põhja poole liikuda. Sunset Beach on väga popp windsurfarite koht. Popp on ta muidugi selle pärast, et seal tekib väga ilus tugev ja puhas laine kuni Dolphin Beachini, mis jääb minu kodust paar kiltsa lõuna poole. Dolphin Beachile järgneb Kite Beach, mis on praktiliselt minu kodu ukse all. Mõlemad need kohad on üsna popid freestyle meeste lohe kohad. Lained ei ole seal eriti suured ja head, tavaliselt jooksevad imeliku suunaga ja jagunevad kaheks. Nii et sellest sigrimigri lohe merest üritan võimalikult ruttu läbi sõita. Kodu ukselt nii kilomeeter jagu edasi võib ka üsna head lainet kohata, aga üldiselt ei ole nad siin väga jõulised ja alati väiksemad. Edasi tuleb nii kilomeetri jagu kivist rannikut ja täielikku jama, kust tavaliselt downloopide või kaheksatega läbi kimame. Järgmiseks ootab meid ees Big Bay. Big Bay on väike kauss rand, kuhu tuuletutel päevadel tekib väga ilus laine surfiks. Tuulistel päevadel on samuti üli popp freestyle koht kuna rannik on siin pikemalt madal ja kalda alla tekib palju madalat puhast flätti. Aga pärast seda kaussi ootab ees pikk paradiisi sõit Haakgatini, kus kogu pikkuses rullib väga ilusaid laineid sisse. Mida lähemale lõpppunktile, seda ilusamaks ja suuremaks laine läheb. Siiani on küll enamus ajast laine üsna kalda alune olnud, aga näeme mis pikad kuud veel ees toovad. Haakgatis kamad kokku ja ehk on keegi meile õlledega järgi sõitnud. ;)

Siiani laenasin surflauda kuttide käest hostelis. Lauaks oli üsna vana, väsinud ja vett täis sträppidega 5'5'' Brunotti laud. Laud oli raske ja minu jaoks natuke liiga lühike. Võttis harjumist, et lainest alla nina sisse ei sõitnud ja pöördesse läks teine ka üsna vaevaliselt. Sträppidest sain tavaliselt jalakrambid. Aga ajas asja ära ja leidsin temaga palju imeliselt puhtaid laineid.

Üleeile soetasin lõpuks omale uue laua. Olin kutiga juba nädalaid rääkinud, aga laud oli remondis ja sai nüüd lõpuks valmis. Tegu siis eelmise aasta Wainman Gambler prototüüp lauaga. Pikust tal 5'7'' ja laiust 19 1/2. Soetasin teise 175 euro eest ja vana otsis veel uhke koti ka kaasa. Sträppe kaasa ei soovinud, kuna sträpid on sooo 2002. ;) Lähen nüüd esimest korda oma uut kaunist kutti testima ja vaatan siis mis kaunist nime ta väärib. Nina tal juba lainetesse suunatud.

Reede

Lugesin kusagilt sellise mõtte:

"People were created to be loved and things were created to be used. The reason the world is in chaos today is because things are being loved and people are being used."

Nii et pane televiisor kinni ja astu õue ja naudi, mida loodus hetkel pakub. Mine vanematele või sõpradele külla ja lobise juttu. Mina panen nüüd arvuti kinni ja lähen õue.

Veinituur vol 2

Eelmise kiire töönädala jooksul õnnestus enne suurte tuulte saabumist järjekordne väljasõit teha. Seekord jäi siis "The Gay Zebra" veiniklubi kontosse 4 istandust Stellenbochi regioonis. Sain ka meie veiniklubi vapilooma pildile. Et ikkagi elan Aafrikas. ;)

Marco ja uus veiniklubi liige austraalane Ben

Väike veiniistandus.

Ja siin siis margid mis said läbi proovitud





Isegi James Bond joob veini.

Mu koduke on kallike

Peaaegu kuu juba suurlinna elu elatud ja pean ütlema, et olen sujuvalt sisse sulanud ja tunnen ennast väga mõnusalt koduselt. Minu magamis ja töörajoon ehk Blauberg asub nii 20 km kesklinnast eemal. Kesklinna tuled ja selle kohal kõrguv maailmaime Tabletop mountain, paistab kenasti üle lahe kätte.

Paari nädala eest õnnestus siis lõpuks hostel oma kodu vastu vahetada. Hostelis oli üks hollandi tüdruk, kes elas maja taga lagunevas wolkari bussis, mis vihmaga läbi sadas. Nii et kui ta kuulis, et ma otsin kaaslast, siis hüppasime punti ja hakkasime kuulutusi läbi kõlistama. Algul tundus täielik depressioon. Iga kuulutuse vastus oli, et juba välja antud või nii lühikeseks ei taha või et neil pole midagi pakkuda. Aru ma ei saa mis kinnisvara agendid siin töötavad. Aga viimases hädas helistasin ühele numbrile, kus kuulutuses oli ainult märgitud 3 sõna – 100 m from the beach. Selgus, et koht asub meie hostelist ainult paarsada meetrit eemal, otse rannas ja lippasime kohe vaatama. Korter oli superluks, 3 korrus, kõik hinnas, olime üsna rõõmsad, sest eelmine rentnik soovis esimesel korrusele kolida. Kuid siis selgus, et omanik ei lubagi seda rentnikku välja. Meie kurbus muidugi haihtus, kui maakler pakkus, et me ise võtaks selle esimese korruse korteri. Mööblit küll väga sees polnud ja korter ise nägi üsna must ja räpane välja, aga asukoht oli nii hea, et lõime käed. Nädalaga tegi omanik kiire koristuse ja tassis kohale igasugu mööblit, mis vähegi leidis. Nii et nüüd elame uhkes 2 magamistoaga häärberis otse atlandi rannikul. Esimest korda elus on mu kodul väike murulapp, kus hommikuti kohvi juua ja vaadet nautida.
Nädal tagasi saabus kohale ka mu teine toakaaslane, nii et nüüd jagame seda luksust kolmekesi.
Ainuke asi, millest võib olla puudust tunnen on oma võrkkiik. Aga inimesed pole siin sellega harjunud ja majad pole selleks mõeldud.

Minu tilluke tuba.


Dutchide tuba.


Ja meie suur köök elutuba






Meie aiake hommikupäikses


ja päikseloojangul


Õnnelikud üürnikud on just sisse kolinud.


Põhjus, miks kõik nii ilus, uhke ja puhas välja näeb on muidugi see, et täna käis just koristaja. Käib kord nädalas ning kraamib küürib peseb nõud ja pesud ja mis kõik veel. Täna just ütles mulle, et läheb jõulude ajal puhkama, aga kuna tal seda tööd väga vaja on, siis saadab sel ajal oma õe asemele. Tundub küll naljakas, lasta kellegil enda järel koristada, aga vähemalt annan kellegile tööd ja leiba ning ta teeb superluks tööd. ;)

Kodu numero Uno

Paar päeva enne kodust lahkumist polnud mul aimugi, mis minust Aafrikasse maandudes saab. Kuid õnneks sain ühe sõbra sõbra käest vihje ja paar e-maili hiljem olingi omale voodi broneerinud sellises uhke nimega kohas nagu Endless Summer beachhouse. Koht on oma nime saanud ei millegi muu järgi, kui Bruce Browni poolt 60-ndadel vändatud ajaloo esimese surfifilmi järgi. Väga muhe vaatamine.



Aga mis mind siis ootas selles lõputus suves. Üks suur hollandlaste pesa, kuna seda kohta manageerib üks hollandi kutt Alex. Ma broneerisin küll voodi ühes teises majas natuke kaugemal rannast koos tüdrukutega, et ei peaks viie võib olla norskava kutiga ühes toas magama. Aga kohale jõudes arvas Alex, et tal üks teine tüdruk ka poiste toas ripakil, et teeb tüdrukute bunk roomi ja nii me saime kahekesi omale privaat toa. Aga elu on lõputus suve nagu üks megasuur surfipere. Külmkapis võib sul küll oma riiul olla ja võid ka nime peale panna, aga ei maksa pahandada kui see äkki ära on kadunud. Pole hullu, võtad teiselt riiult midagi maitsvat. ;)
Suures toas on võimalik projektoriga seina peale suur filmiõhtu korraldada. Eesotas on suur laud, mida saab vajadusel kasutada nii söögilauana kui ka pingpongi lauana. Garaazis saavad kõik kenasti oma surfivarustust hoiustada. Iga reede õhtu toimuvad beachousi hoovis grilliõhtud, kus suurem lohesurfarite ringkond armastab koos käia. Eriti siis hollandlased.

Mõned pildid, mis võetud nende kodukalt.





Meie viimane grilliõhtu. Eemal on üle lahe näha Kaplinna kesklinna tuledemeri.





Maja ise asub otse rannabullevaardil. Ehk pumpad hoovis oma lohe muru peal täis. Kõnnid sellega üle autotee ja oledki kenasti valgel liival ja lainete vahel. Igal õhtul kui tuul puhub, leidub alati suurem seltskond, kes soovib pikalt downwindi lainet sõita. Ja alati leidub keegi kes bussiga vastu tuleb. Ei saa kurta, sellise lohetamise üle. ;)

Siin on ka oma väike surfikool, kus ma siis nüüd freelancina tööd teen. Sain ka ootamatult ühe teise püsiva tööpakkumise, aga kuna seltskond on nii tore ja poisid on mu vastu väga abivalmid olnud, siis ma jätkan freelanci elu.

Kui teisipäeva õhtul mu toakaaslane lahkus tagasi Hollandisse, siis olin juba vaikselt voodis unele suikumas. Kui uks pauh lahti läks ja mu selle päeva õpilane mulle toakaaslaseks koliti. Ehk siis harva kui siin majas mõni voodi tühjaks jääb ja harva kui sa mingit privaatsust siin leiad. Aga rahvas on tore, nalja saab palju ja igav ei ole kunagi. Suurepärane koht kus oma surfipuhkust veeta ja seltskonda nautida. Alati leidub keegi kellega surfama minna.

Aga vaadake parem ise internetist järgi, et on tore koht.
http://www.endlesssummerbeachhouse.co.za/

Alex SUP'imas väikse seltskonnaga. Pilt võetud kodulehelt.



Ja lõpuks eile õhtul kolisin ma sellest rokkivast surfimajast välja oma uude koju. Millest peagi siis jutt. Ja Lõputus Suves käin ma ikka edasi hängimas ning eriti Lõputut Interneti nautimas.

Veinituur

No teadagi enne siia saabumist ma väga ei mõelnud selle peale, et selveri letid on lookas Lõuna-aafrika veinidest. Aga ei võtnud kaua teada saamaks, et ümbruskond on täis sadu veiniistandusi.
Nii siis pakkisimegi kenal tuuletul päeval ennast kenasti autosse ja veinituur võis alata. Läksime siis täis lastiga - hollandlased Marle ja Francis, itaalia poiss Marco ning sotlane Ross.
Veini regioone on siin palju, kuulsamaid ja vähem kuulsamaid. Selle tuuri sihtkohaks oli Stellenboschi regioon. Ega meist keegi väga ekspert ei olnud, nii et keerasime sisse kus tundus põnev.

Esimeseks ohvriks langes Neil Ellis'e veinikelder. Tekitasime selles uhkes konditsioneeritud kohas kohe furoori, kui soovisime õues istuda. Aga klient on kuningas ja nii, siis tegime selle päeva esimese pikniku ja 5 Euri eest maitsesime ära 6 kõige kallimat ja eksklusiivsemat veini ning saime kerge näksi ka kaasa. Kuna poisid eelistasid punast veini, siis kogu me tuur koosnes punaste veinide degustatsioonist.



Meie väike veiniklubi (vasakult Marle, Marco, Francis ja Ross), millele õhtuks suutsime nimeks anda "The Gay Zebra Wine Club". Järgmine kord plaanime klubi nime alt teha telefoni teel eelreserveeringud. ;)



Nagu pildilt näha, siis hetkel ei ole just viinamarjade korjamise tippaeg, aga saak tundus tulevat rikas. See sort oli vist Chardonney.



Minu selle koha kindlaks lemmikuks oli see mark.



Järgmisena jäi meile teele veel uhkem ja suurem istandus nimega Tokara. Rahvast oli ka kohe rohkem ja viinamarja põõsad uhkemad. Aga nagu Marco ütles, et "the good thing - it's free"! Hah selgus, et see maitseelamuste kombo oli täitsa tasuta ja nii me siis seal muudkui lasime üksteise võidu: et ma ikka täpselt ei saanud sellest maitsest aru ja et kas ma võiks ka seda proovida ja ma ei suuda otsustada, mis pudelit osta, et kas ma saaks neid mõlemaid veel korra proovida jne. Nii need tunnikesed veeresid.



Tegin väikse piilukaamera pildi ka keldrisse sisse.



See pudel pidavat olema 18 liitrine, kui kellegil on soovi soetada.



Minu lemmikuks osutus seekord selline mark.



Kolmandaks kroonijuveeliks sai koht nimega Zorgvliet. See oli veel uhkem euroopa härraste häärber ja sugugi mitte kallis. Saime ülihead abivalmit teenindust ning maitsebukett oli ilmselt päeva parim (selles väites võib mudugi kahelda, kuna päev oli juba pikk olnud) ning kalleim.



Selgus, et degusteerimine on tasuta, kui ostad pudeli kaasa. Minu lemmikuks oli kindlasti 30 eurine lipulaev 2004 a Richelle, aga noh kaasa võtsin vähe odavama muheda maitse, mis kenasti pikniku lauas ära kulus.



See kõva veinijoomine tegi meid päris näljaseks, nii et leidsime väikse kohviku. Selgus, et kohvik kohe suletakse, aga nad võivad meile söögi müüa kui me õue sööma lähme ja pärast nõud ja tekid trepi peale jätame. Ja see on Aafrika.





Ega meil palju aega enam ei olnud. Algne plaan vähemalt 6 istandust läbi käia kukkus muidugi läbi, aga järgmisel tuuletul päeval läheb veiniklubi jälle tuurile. ;)

Õhtu lõppes Guesthousi hoovis suure grillipeoga. Ostsin grilli jaoks poest jaanalinnu liha ja ausalt pärast seda mingit lehma küll enam ei isuta süüa. ;)

ja nagu näete olen kaamera üles leidnud. Tuul puhub nüüd ja pean minema. Leidsin ka omale toreda kodu rannas, kuhu loodedavasti reedel saan sisse kolida, ning siis juba pikemalt sellest elust siin.