Kodu numero Uno

Paar päeva enne kodust lahkumist polnud mul aimugi, mis minust Aafrikasse maandudes saab. Kuid õnneks sain ühe sõbra sõbra käest vihje ja paar e-maili hiljem olingi omale voodi broneerinud sellises uhke nimega kohas nagu Endless Summer beachhouse. Koht on oma nime saanud ei millegi muu järgi, kui Bruce Browni poolt 60-ndadel vändatud ajaloo esimese surfifilmi järgi. Väga muhe vaatamine.



Aga mis mind siis ootas selles lõputus suves. Üks suur hollandlaste pesa, kuna seda kohta manageerib üks hollandi kutt Alex. Ma broneerisin küll voodi ühes teises majas natuke kaugemal rannast koos tüdrukutega, et ei peaks viie võib olla norskava kutiga ühes toas magama. Aga kohale jõudes arvas Alex, et tal üks teine tüdruk ka poiste toas ripakil, et teeb tüdrukute bunk roomi ja nii me saime kahekesi omale privaat toa. Aga elu on lõputus suve nagu üks megasuur surfipere. Külmkapis võib sul küll oma riiul olla ja võid ka nime peale panna, aga ei maksa pahandada kui see äkki ära on kadunud. Pole hullu, võtad teiselt riiult midagi maitsvat. ;)
Suures toas on võimalik projektoriga seina peale suur filmiõhtu korraldada. Eesotas on suur laud, mida saab vajadusel kasutada nii söögilauana kui ka pingpongi lauana. Garaazis saavad kõik kenasti oma surfivarustust hoiustada. Iga reede õhtu toimuvad beachousi hoovis grilliõhtud, kus suurem lohesurfarite ringkond armastab koos käia. Eriti siis hollandlased.

Mõned pildid, mis võetud nende kodukalt.





Meie viimane grilliõhtu. Eemal on üle lahe näha Kaplinna kesklinna tuledemeri.





Maja ise asub otse rannabullevaardil. Ehk pumpad hoovis oma lohe muru peal täis. Kõnnid sellega üle autotee ja oledki kenasti valgel liival ja lainete vahel. Igal õhtul kui tuul puhub, leidub alati suurem seltskond, kes soovib pikalt downwindi lainet sõita. Ja alati leidub keegi kes bussiga vastu tuleb. Ei saa kurta, sellise lohetamise üle. ;)

Siin on ka oma väike surfikool, kus ma siis nüüd freelancina tööd teen. Sain ka ootamatult ühe teise püsiva tööpakkumise, aga kuna seltskond on nii tore ja poisid on mu vastu väga abivalmid olnud, siis ma jätkan freelanci elu.

Kui teisipäeva õhtul mu toakaaslane lahkus tagasi Hollandisse, siis olin juba vaikselt voodis unele suikumas. Kui uks pauh lahti läks ja mu selle päeva õpilane mulle toakaaslaseks koliti. Ehk siis harva kui siin majas mõni voodi tühjaks jääb ja harva kui sa mingit privaatsust siin leiad. Aga rahvas on tore, nalja saab palju ja igav ei ole kunagi. Suurepärane koht kus oma surfipuhkust veeta ja seltskonda nautida. Alati leidub keegi kellega surfama minna.

Aga vaadake parem ise internetist järgi, et on tore koht.
http://www.endlesssummerbeachhouse.co.za/

Alex SUP'imas väikse seltskonnaga. Pilt võetud kodulehelt.



Ja lõpuks eile õhtul kolisin ma sellest rokkivast surfimajast välja oma uude koju. Millest peagi siis jutt. Ja Lõputus Suves käin ma ikka edasi hängimas ning eriti Lõputut Interneti nautimas.

Veinituur

No teadagi enne siia saabumist ma väga ei mõelnud selle peale, et selveri letid on lookas Lõuna-aafrika veinidest. Aga ei võtnud kaua teada saamaks, et ümbruskond on täis sadu veiniistandusi.
Nii siis pakkisimegi kenal tuuletul päeval ennast kenasti autosse ja veinituur võis alata. Läksime siis täis lastiga - hollandlased Marle ja Francis, itaalia poiss Marco ning sotlane Ross.
Veini regioone on siin palju, kuulsamaid ja vähem kuulsamaid. Selle tuuri sihtkohaks oli Stellenboschi regioon. Ega meist keegi väga ekspert ei olnud, nii et keerasime sisse kus tundus põnev.

Esimeseks ohvriks langes Neil Ellis'e veinikelder. Tekitasime selles uhkes konditsioneeritud kohas kohe furoori, kui soovisime õues istuda. Aga klient on kuningas ja nii, siis tegime selle päeva esimese pikniku ja 5 Euri eest maitsesime ära 6 kõige kallimat ja eksklusiivsemat veini ning saime kerge näksi ka kaasa. Kuna poisid eelistasid punast veini, siis kogu me tuur koosnes punaste veinide degustatsioonist.



Meie väike veiniklubi (vasakult Marle, Marco, Francis ja Ross), millele õhtuks suutsime nimeks anda "The Gay Zebra Wine Club". Järgmine kord plaanime klubi nime alt teha telefoni teel eelreserveeringud. ;)



Nagu pildilt näha, siis hetkel ei ole just viinamarjade korjamise tippaeg, aga saak tundus tulevat rikas. See sort oli vist Chardonney.



Minu selle koha kindlaks lemmikuks oli see mark.



Järgmisena jäi meile teele veel uhkem ja suurem istandus nimega Tokara. Rahvast oli ka kohe rohkem ja viinamarja põõsad uhkemad. Aga nagu Marco ütles, et "the good thing - it's free"! Hah selgus, et see maitseelamuste kombo oli täitsa tasuta ja nii me siis seal muudkui lasime üksteise võidu: et ma ikka täpselt ei saanud sellest maitsest aru ja et kas ma võiks ka seda proovida ja ma ei suuda otsustada, mis pudelit osta, et kas ma saaks neid mõlemaid veel korra proovida jne. Nii need tunnikesed veeresid.



Tegin väikse piilukaamera pildi ka keldrisse sisse.



See pudel pidavat olema 18 liitrine, kui kellegil on soovi soetada.



Minu lemmikuks osutus seekord selline mark.



Kolmandaks kroonijuveeliks sai koht nimega Zorgvliet. See oli veel uhkem euroopa härraste häärber ja sugugi mitte kallis. Saime ülihead abivalmit teenindust ning maitsebukett oli ilmselt päeva parim (selles väites võib mudugi kahelda, kuna päev oli juba pikk olnud) ning kalleim.



Selgus, et degusteerimine on tasuta, kui ostad pudeli kaasa. Minu lemmikuks oli kindlasti 30 eurine lipulaev 2004 a Richelle, aga noh kaasa võtsin vähe odavama muheda maitse, mis kenasti pikniku lauas ära kulus.



See kõva veinijoomine tegi meid päris näljaseks, nii et leidsime väikse kohviku. Selgus, et kohvik kohe suletakse, aga nad võivad meile söögi müüa kui me õue sööma lähme ja pärast nõud ja tekid trepi peale jätame. Ja see on Aafrika.





Ega meil palju aega enam ei olnud. Algne plaan vähemalt 6 istandust läbi käia kukkus muidugi läbi, aga järgmisel tuuletul päeval läheb veiniklubi jälle tuurile. ;)

Õhtu lõppes Guesthousi hoovis suure grillipeoga. Ostsin grilli jaoks poest jaanalinnu liha ja ausalt pärast seda mingit lehma küll enam ei isuta süüa. ;)

ja nagu näete olen kaamera üles leidnud. Tuul puhub nüüd ja pean minema. Leidsin ka omale toreda kodu rannas, kuhu loodedavasti reedel saan sisse kolida, ning siis juba pikemalt sellest elust siin.

Suurlinna plika

Lõpuks ometi astus minu jalg aafrika pinnale. Uus ja huvitav elu võib alata! Tagasihoidliku looduslapse seiklused suurlinna möllus.

Lahkumispidu oli vägev!!! Lausa kurb oli lahkuda. Aga kui ei lahkuks, siis ei oleks ju ka põhjust peoks. ;)

Seekordne reis oli minu jaoks üsna keeruline, kuna suurest laiskusest lendasin täiesti tundmatusse. Polnud pikalt ette kokku lepitud ei tööd, ei elamist, ei midagi. Veidi hirm oli, et mida ma seal lennujaamas oma kolaga peale hakkan. Ja siis viimasel hetkel lahenes kõik iseenesest ja esimest korda elus nägin lennujaamas silti "MISS L NEEDRIT". Wow, ei olegi vaja kakelda taksistidega ja oma kola lennujaama teise otsa bussipeatusesse vedada.... Ma hakkan täiesti mõistma, mida raha eest saab kõike korraldada. ;)

Hetkel peatun sellises armas väikses surfi pesas, mis kannab nime Endless summer beachhouse. Suvi pole siin küll kõige soojem, aga päike paistab. Maja asub otse rannas. Peab vaid lohega üle tee lippama ja voilaa oledki lainete vahel. Kesklinnast oleme miski 20 km eemal ja ega väga ei tajugi, et miljoni-triljoni linnas elan. Jagan ühe hollandi tüdrukuga tuba, kes siin kuu aega puhkusel. Enamus rahvast majas ongi hollandlased, nii et üks kuristamine kogu aeg käib. Hollandi keel on päris naljakas kuulata. Põhiline seltskond on siin kogu hooajaks lohetamas, kes õpetab, kes abistab tasuta öömaja eest maja juures välja jne. Ma ka abistasin neid juba koolitusega välja.
Maja ise on muhe ja rahvas hästi tore ja sõbralik. Ainult veidi kallis mul terve hooaja siin peatuda, nii et vaikselt otsin ikka miskit privaatset ja püsivamat.

Mis ma siis esimesel nädalal teinud olen. Põhiliselt tegelen sisse elamisega ja üritan kohast ja inimestest pilti ette saada. Paar tundi olen koolitanud, paar päeva olen lohetanud. Pole just kõige tuulisem veel olnud, kuna hooaeg alles algamas, aga potensiaal on kõva. Tegin siin üks päev rannas tööd, kui äkki vaatan, et krt Aron Hadlow loobib mu nina all täiesti tundmatu nimega spinne rolle ja trikke. Nii et ei saa väga halb koht olla. ;)

Aknast paistab mul siis selline maailmakuulus vaade. Pildi rabasin internetist, loodan et vangi ei panda. Aga pole oma kaamerat veel kotipõhjast suutnud üles leida.



Parempoolne väike nukk kannab nime Lion's head. Ronisime täiskuu õhtul sinna otsa. Vaatasime päikseloojangut ja täiskuu valgel ronisime alla tagasi. Päris tore oli. Vaated olid muidugi imelised. Nii kaugele kui silm ulatus oli üks suur tuledemeri. Ainult jube populaarne matk oli ja üsna ohtlik ronimine pimedas ja sandaalidega.

Eile käisime kesklinnas ööelu kaemas. Pelgasin, et lähme kuhugi ülerahvastatud jubedasse tümpsu auku. Aga päris tore üritus oli kokkuvõttes. Paar väga lahedat kohalikku live bändi mängis ning oli ruumi tantsida ja hullata hommikuni. Tsekkige järgi selline nimi nagu Jeremy Loops.

Lohe rindel siis tegin oma elu esimese down-winderi. Kahjuks oli tuult veitsa vähem kui ootasime, nii et pidin oma 7st ikka päris palju keerutama ja loopitama. Aga küll on äge sileda lainega ainult down-windi lasta. Laenan siin hetkel ühte vana lauda, aga loodan varsti omale miskit paremat leida. Rääkisin kohaliku LF dealeriga ka ja ta lubas mulle oma shaperi käest miskit uurida. Olen päris mitme kooliga rääkinud töö osas ka. Miskit püsivat ei ole saadaval, aga kõik tahavad hea meelega freelancida, kui kiiremad ajad saabuvad. Ehk elan ära. Lohedega on muidugi veitsa jama, sest ilma 4 või 5seta siin hakakma ei saa. Aga eks kui tuulisemaks läheb, siis püüan miskit omale sebida. Kui keegi kuuleb, et keegi on kodumaalt siia poole liikumas, siis palun andke kindlasti märku.

Garaazi müük

Sai nüüd kila-kola rutuga kokku pakitud ja lennukile joostud. Tänaseks olen ka kenasti aafrika mandril maandunud.

Aga tegemata asjade nimekirjas troonib ikka veel uhkel esikohal kirjutaslaud, kes otsib omale tänuväärsemat kodu, kui seda minu korter on. Kui keegi teab või tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes vajab omale kirjutuslauda. Siis mul on üks suur korralik kirjutuslaud pakkuda pudeli hea veini või meeldiva õhtusöögi eest.



Mõõtmeid ma pest ei tea, aga pakun et nii 1.5 m on pikkust ja meeter laiust, üks torn sahtlitega ja teine 2 lahtise riiuliga ning laua all ka klaviatuuri sahtel.
Ei ole huvilisi?

Uued tuuled!

Uksest ja aknast voolab igapäev sisse küsimustelaviin. Samad küsimused. Vahest on juba kergelt ahastus, et kas midagi muud ei ole rääkida. Aga siis ma saan aru, et inimesi huvitab, et mul on sõpru palju, keda huvitab.
Ja nüüd on mind ära räägitud, et tuul jälle elu siia blogisse tooks.

Ja kõige pealt kirjutan teile vastused.

KUHU JÄLLE?
See kord siis otse sirgjoones alla ja katsun enne pingviine lennukist maha hüpata. Ehk siis mind ootab ees Lõuna-Aafrika Vabariik. Ilmselt saab minu lõpppunktiks Kaplinn, linn kus elab üle 2 korra rohkem inimesi kui virumaa metsades, ning nagu eile teatati siis kuritegevuselt paikneb maailmas TOP 10nes. Pole hullu minu eesmärk seal ei ole kolada kohalikes slummides ja parandada maailma.

AGA MIKS SIIS SINNA?
Sest puud on raagus. Sest kell 2 päeval panen juba lambi põlema, et lugeda. Sest vanad liigesed valutavad külmas. Sest middagi muud ei ole teha. Ma ei tea miks ma ära lähen. Aga sinna lähen selle pärast, et hetkel algas seal just tuule hooaeg. Sest rahvas räägib, et suurte lohedega pole midagi teha. Ja mis kõige peamine, see on koht, kus on laine. Ja ma soovin et me saaksime omavahel sõpradeks.



MIS MA TEEN SEAL?
Surfin, surfin, surfin.
Kus kohas, seda täpselt ei tea hetkel. Kas ma lähen tööle, seda ka ei tea hetkel. Midagi kokku lepitud ei ole. Aga veidi tööd tahaks vahest teha ja loodan miskit koha peal rannas sebida.

KAS KEEGI OOTAB?
Jah, ma lähen jälle üksi. Ei, keegi ei oota otseselt mind seal. Aga õnnestus endale ilmselt üks voodikoht leida esimesteks nädalateks ning edasi siis püüan koha peal jooksvalt vooluga kaasa minna. Nii et lootus on, et lennujaamas nõutult koti otsa istuma ma ei jää.

MIS ELU SEAL ELATAKSE?
Olen kuulnud, et rent on kallis ja söök odav. Aga tegelikult olen ma olnud laisk, ja ei tea midagi selle koha kohta kuhu ma lähen ning sellele küsimusele loodan jooksvalt siin blogis vastuse anda.

KAS MIND SAAB AIDATA?
Jah!
Kui tahad toetada blogi jätkusuutlikust, siis kommenteeri ja räägi koduseid muljeid.
Kui tahad aidata mul pakkida, siis räägi, mis ilm seal on ja kui paksu kalipsot ma vajan.
Kui tahad mulle palju rõõmu valmistada, siis tule külla.

Ja kui teile tundub, et ma olen vahest imelik, eemalolev või näib et mul on paha tuju. Siis tegelt ma vahest veidi muretsen, et kas kõik laabub. Kas ma olen ikka täie mõistuse juures, et minusugune maakas, kes armastab rahu ja vaikust, kellele ei meeldi palju inimesi, ronib mingisse suurlinna elama ja loodusjõududega möllama.
Aga ju pole põhjust muretseda.

Ahjaa. Jah, seal on haid... ;)