„Simple Life“, season 3, episode 38

Sama kiirelt kui number 9 muutus 10., jõudis kätte ka kuupäev minu järgmisel lennukipiletil. Hoolimata kõikidest keelitustest ja meelitustest ennast Mui Ne luksuses pikemalt sisse seada, osutus oma lohe tõmme ning laine lootus tugevamaks. Nii siis pakkisingi oma 10 kilo kokku. Tegime Jormaga veel viimase hommikuse Pho Po, mmmmmmm kui hea, väike last minute shopping ja juba jooksingi lõunase bussi peale. Viimasel hetkel meenus, et Saigonis vaja ilmselt taksoga lennujaama saada, nii et pätsasin veel Siimu rahakotist 100 tonni.

Milline tore külaline ma siis olin: Ilmusin äkki nagu maa-alt randa. Okupeerisin endale elutoa. Laiutasin, laisklesin ja hängisin päevad otsa võrkkiiges, rannas, koolis, lillegi liigutamata. Kasutasin iga päev Siimu väikest päiksekiirt, 9 ruudust Vegast ja „maailma parimat“ lauda Jimmit ning pärast vingusin ja kirusin kui kehva laud, pristib vett, nii kehva see ja teine. Ning tagatipuks pidin veel raha pätsama kuna olin oma miljonid kõik päfkadele ja muule nännile laiaks löönud. ;) Poisid, teiega oli imetore, ma tänan külalislahkuse ning meeldiva seltskonna eest. Siim, sinuga oli tore tutvuda, ära nüüd kodus rannas must mööda vaata. ;) Ja ilmselt on teil Mui Ne osas õigus ning mine tea millal jälle teie uksele koputan, kui vähem peaga ja rohkem südamega mõtlema hakkan. Suur suur tänu ja kalli teile, tuult ja leiba.

Aga tagasi siis 38 seeria juurde.
Buss oli vaevu 10 km sõitnud kui kiirteemaksu putka kõrval äkki välja suri ja enam elulootust ei andnud. Tundus küll, et kõik need mõtted ja arvamused, et ma ei peaks veel Mui Ne’st lahkuma olid ühte suurde mulli kogunenud ja bussile kotermanni mängima tulnud. Aga Mui Ne on tuuline ning nii puhus ta ka mulli lõhki ja vähem kui tunniga oli uus buss kohal ning teekond jätkus. Kuna sõit oli pikk, siis tuli mul palju häid ideid. Kaasaarvatud geniaalne mõte, et milleks raisata Saigonis raha takso peale, kui mul aega palju ja kindlasti viib lennujaama ka kohalik buss ning parem kulutan raha linna peal veel viimasele Vietnami köögi hõrgutisele. Väga maitsev oli.
Kuna olin juba varakult järgi tsekanud, kust suurem hulk busse läheb, seadsin sammud sinna poole. Aga mida muidugi blondiin ei mõelnud, et tegemist oli pühapäeva õhtuga, kell oli peaaegu 9, terve saigon möllas mu silme ees, rahvas pidutses ja lärmas nagu oleks viimne päev käes ning muidugi ükski buss enam sellel tunnil lennujaama poole ei sõida. Mis siis ikka. Teadsin mälu järgi, mis suunas enam vähem lennujaam on ja asusin mööda tänavat astuma, lootuses mõni takso ära kaubelda, 94 tonni taskus. Rääkisin siis ühega ja teisega, püüdsin leiutada erinevaid lähenemis strateegiaid ja stoorisi, aga vastus oli üks – meter, meter, no ma’am, traffic bad, 150, go meter. Mida mul sest meterist kasu on, võite ju seda klõpsida nii suureks kui tahate aga mul ei ole lihtsalt rohkem donge. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tõmbasin aga oma kaardi taskust välja ja ATM palun köhi mulle 100 tuhhi. Aga kas ma siis pärast nii pikka pausi mäletasin oma PIN koodi... proovin ühe numbri ja teise numbri… igatsen oma telefoni, kus kõik numbrid ilusti kirjas…. otsin väikse rahuliku murulapi, võtan kotid seljast, viskan pikali, teen hingamisharjutusi, puhastan mõtteid ja voilaa üks ilus number istub otsmikus, torman järgmisesse ATM’i ja saan ilusa paberilipaka, mis teatab, et we are sorry, but we took your card…. Nice to meet you too!
Ilmselt see õnnetu olek pritsis mu silmist ja kõrvust välja. Peatasin järgmise takso ning suure ahastusega tõmbasin kõik oma 94 tuhhi taskust kutile peo peale ja ütlesin, et paaalun vii mind lennujaama, pleese pleese, want to go home. Kutt kalkuleeris natuke ja ütles imelise tähekombinatsiooni OK. Pani ka meetri enese kontrolliks jooksma ja kui 94 hakkas ette tiksuma siis ähkis ja puhkis kõvasti ning umbes kilt enne lennujaama lõigi magic number ette ja kutt virutas veitsa pahaselt aparaadi kinni. Aga ma tänasin teda ülevoolavalt kõiki oma vietnami keele oskusi kasutades.

Turvaliselt lennujaama jahedate seinade vahel, liuglesin öise lennuga sujuvalt Manilasse, järjekorselt 3 pingi peal välja sirutades – milline luksus, kõigest 1500 kr eest sain mõlemil suunal 3 tooli peal sirutada ja öö mööda saata. Manilas siis umbes 5 hommikul. Suund bussijaam. Ning taksomees teatab rõõmuga, et fix rate 450 peesot aka 100+ kr. Jee right. Lehvitan ja hakkan lennujaamast välja astuma, kui teele jääb bussipeatus ning suur silt kus kirjas EDSA rongipeatus ning 20 peesot. Jippiii kaardi järgi on sealt ainult 500m minu bussi peale. Ja uskuge mind, blond tüdruk varahommikuses Manilas küll orienteerumisega hätta ei jää. Iga nurga peal tahab keegi teada, kuhu sammud ja on hea meelga nõus sinuga kasvõi kaasa jalutama.
Bussijaamas juhatatakse mind kohe esimese augu juurde. Kell on 6:30 ja buss läheb 7:30, wonderful. Kuna olen Philtranco bussijaamas, siis passin neid busse kogu aeg, kohvitan ja söön, aeg juba läheneb väljumisele aga õige kirjaga bussi ikka pole. Mingid filipinod võtavad veel mu oma hoole alla, et meil sama buss. Jõuabki siis see buss nats enne 8 ette. Tahan peale trügida, kui vana ütleb, et sul on teise firma bussipilet ja see läheb hoopis jaama eest. Miiiiida? Torman jaama ette. Tõesti on mul näpus samat oranzi värvi pilet kui buss mis seal ootab. Ja muidugi on ees jälle vale sildiga buss. Konduktor kargab bussist välja ja hakkab ette ja taha vabandama, et wrong bus ja sry ma’am, yuur bus is late. Oooh no problem, tulge ainult kutsuge mind sealt seest kui õige buss jõuab. Viuuh see läks napilt. Mingi veerand tunnike veel istumist ja filipiino kargab ligi, et yuuur bus here now. Lippan peale, et buss mingi tunnike juba hilajks jäänud, ju paneb kohe minema. Kus sa sellega, pargib ennast sinna kuhugi taha bussijaama ära ja vanad niisama chillivad ringi. Läheb mingi pool tunnikest veel mööda ja mõtlen, et lippan korra vetsu veel enne pikka 7 tunnist bussisõitu, et aega ju küll kui juba niigi pea 2 tundi hiljaks jäänud. Astun siis minuti pärast vetsust välja ja mida mu silmad näevad, bussi pole koos kõige mu kottide, passi, raha ja muu sodiga. Ei ole võimalik. Õnneks ainukese valge inimese puudumine, kes otse bussijuhi taga istus ei jäänud neile märkamata ja bussijuht võttis esimesi kurve tänaval vähe aeglasemalt. Nii et nägin veel nurga poole liikuvat bussi ja konduktorit, kes ukse peal kõõludes mulle kisas, ma’am heeer, caaam, ma’am bus go. Andsin siis päkkadele tuld.

Ja nii ma nüüd olengi tagasi reisialguses Bagasbase rannas, elan jälle Tony juures kodus ning ootan tuult, et oma lohed välja pakkida. Lootus on et homme hommikul miski 6 ajal tsekata nii et head ööd.

ja kuna pildimasin õnnestus korda saada ning enamus pilte päästa, siis siit viimane hommikune päiksetõus Mui Ne's Jorma rõdul võrkkiiges chillides