Kaplinn on ikkagi
suurlinn. Elan siin äärelinnas ja jääb mulje, et suurlinna melu jääb kaugele
üle lahe. Siiski ka siin äärelinnas tunnen tihti suurlinna survet. Masside
surve, autode tihe vool, pidev edasi tagasi sebimine – kõik see avaldub
inimeste kiires ja närvilises elutempos. Ja kuigi üritan kõige selle keskel
olla enamus ajast üsna zen, võib see vahest üsna raske olla. Selle pärast on
vahest hea siit eemale saada.
Kaplinna võlu
võib olla peitubki selles, et kõik on siin üsna lähedal ja kätte saadav. Meri,
tuul, lained, surf, peod, shopping, mäed, loomad, veiniistandused, palju müra
ja melu ning looduse rahu ja vaikus.
|
Laura ja Marco |
Otsustasime siin
eelmine nädal Lauraga, et on vaja natuke kodust välja saada ja plaanisime
väikse tripi. Mõte oli minna Hea Lootuse Neeme tippu matkama ja telkima. Et
seltsis on segasem kutsusime itaalia poisi Marco ja hollandi sõbsi Jasperi ka
kaasa. Kuna nädalavahetus kiskus väikseks peoks, siis suutis Jasper ennast
ootamatult ära kaotada. Seeneuimast hoolimata suutis ta meile sõnumi saata, et
me ta puhta pesu ja sussid kaasa haaraks, ning ta kusagilt pärapõrgust kaasa
korjaks. Peale väikest seiklust ja kaardilugemist leidsime ennast hommikul kell
7 megasuure villa juures. Sellist pilti pole ma vist varem näinud. Kõik toad ja
diivanid olid täis magavaid peolisi. Aed, mis oli ilmselt uhkem kui Tallinna
Botaanikaaed oli täis pudeleid ja kõiksugu trääni. Veranda oli täis valget
pulbrit, millega olid ka mitmed magajad kokku määritud. Hiljem küll selgus, et
tegemist oli jahuga. ;) Veinikelder, mis oli korraliku toa suurune oli pärani
lahti ja ilmselt korralikult ära rüüstatud. Hiljem saime teada, et ka vanemate
special pulmaaastapäeva veini oli kusagilt kurgust alla voolanud. Möllasime
seal nii tunnikese ringi ja püüdsime nendest lõpututest tubadest ja aiast oma
sõpra leida, aga lõpuks pidime alla vanduma.
|
Baboon |
Hea Lootuse Neem
on suur turisti magnet. Arvatakse et tegemist on aafrika kõige lõunapoolsema
tipuga ning punktiga kus Atlandi ookean ja India ookean kohtuvad. Tegelikult ei
ole see kumbagi. Tegelik Aafrika lõunatipp ja ookeanide kohtumispaik asub
hoopis Cape Agulhas, mis on nii umbes 150 km siit kirdes. Mis siin kohtuvad on
soe Agulhase hoovus ning jahe Bengaali hoovus, mille tulemusena on neem
tihti kaetud udulooriga ning tugevate tuulte ja hoovuste meelevallas.
Kuna telkimise
eest taheti liiga palju raha saada, siis otsustasime teha väikse matka ümber
neeme tipu. Peale matka võtsime ette väikse ranna pikniku ja lebo. Kui
ootamatult langesime baboonide rünnaku ohvriks. Just kõige rahulikumal puhke
hetkel otsustas üks pätt meie kotte rünnata ja kiiruga leivakoti kaasa haarata.
Muidugi nähes et me suurt midagi ootamatu rünnaku vastu ette ei võtnud, siis
kalpsas teine tagasi ja hakkas mu riiete kilekoti kallal kraapima kuni sai
õunakoti kätte ning jooksis lähima künka otsa seda meie nina all nosima. Endal
väike poeg kõhu peal rippumas. Mutt pani nii 2 kilo õunu 2 mintsaga piistu ja
siis tahtis veel süüa juurde saada. Korjasime oma viis asja kokku ja viskasime
varvast. Hea et niigi pääsesime kuna randa mööda lidus juba nii kümmekond
seltsilist meie poole.
|
Väike varas |
|
Cape Point |
|
Laura ootab lainet |
|
Kohalik elanik |
|
Ja naabrid. Taustal kuulu järgi super hea lainespot |
|
Silvermine |
Loodus on siin
võrratult vaheldusrikas, ning järgmine päev läksime Silvermine’i tammi ujuma.
Tegemis on järjekordse rahuvpargiga ja ainult paarikümne mintsa kaugusel linna keskusest. Vahelduva vihma ja uduga nii kilomeetri kõrgusel mägede
vahelises tammis ujuda on super kogemus.
Ja mis võiks peale sellist füüsilist
koormust veel parem olla kui väike veini degustatsioon. ;)
|
Splattered toad |