Aga tööinimese elu ei ole mitte meelelakkumine ning aega ei ole alati jalaga segada. Võrkkiik anub igapäevaselt endas chillimist, keegi peab ju ometi päikest võtma, kui teie seal pimedas kaamoses lõbutsete jne jne, ühesõnaga vabandusi on miljoneid.
Vahe peal on möödunud kuu ja juhtunud mitmeid asju.
Tundub nagu alles eile olid jõulud, mis seekord siis möödusid mul traditsioonilises mehhiko rütmis. Jõulud on siin suur ja uhke püha. Juba varakult hakkavad iga nurga peale tekkima lumememmed, põhjapõdrad, jõuluvanad, kuused või mis iganes nänni õnnestub neil täis puhuda. Kogu see triangel kulmineerub ühe suure peoga 24ndal. On väga tavaline et õhtul 7-8 ajal alles kohalik mees teeb vimaseid shoppinguid ning sättib viimaseid õllesi külmkappi. Varased nagu meie oleme, korkisime sel ajal juba esimesi õllesi lahti ning pidu võis alata. Ühes toanurgas oli laud lookas maitsvatest roogadest, kust siis terve õhtu ja öö jooksul jagus mitmeks korduvaks käiguks kõigile. Õhtu põhilised tegevused olid siis järgemööda ja mitte alati just selles järjestuses: söömine, vesipiibu popsutamine, joomine, rohelise suitsetamine, tantsimine, möllamine, jumal teab veel mille suitsetamine, võrkkiige chill ning kõik see muidugi pideva valju hispaania keelese mulina saatel. Kokkuvõttes võib öelda, et sel õhtul ei jagatud mitte ühtegi kingitust, igaüks tõi süüa kaasa tervele suguvõsale, suitsetati ära terve botaanika aed, rahulikest jõuludest ei olnud haisugi ning kui mina nii kella 3 ajal kodu poole tuikusin, siis pidu jätkus täies hoos kogu tänaval. Täiesti põhjendatult on esimene jõulupüha siinkandis vaikne ja rahulik. ;)
ning kogu selle möllu aja puhkas väike poiss keset tuba võrkkiiges ning ei teinud teist nägugi, keeras aeg ajalt ainult külge. ;)
Peale jõule saabus minu igapäeva rutiini muudatus. Üle pika aja tuli minu ellu jälle eesti keel. 2 nädalat Heleni seltsis möödusid lennates. Peale õhtuste õlle ja veinisessioonide, võtsin Heleni seltsis esimest korda ette ka kohaliku kultuuriprogrammi. Muistsete mayade varemed Cobas usutakse, et on ühed vanimad regioonis. Suurimaks vaatamisväärsuseks on 42m kõrgune püramiid, mis on mayade kõrgeim ehitis Yukatani poolsaarel ning mille 120 astet on täna astutavad. Väga palju ülejäänud Cobast on täna veel kivihunnikute all peidus keset dzunglit.
Pärast tegusat dzungli retke läksime tutvuma Yukatani poolsaare suurima vaatamisväärsusega - cenotedega. Arvatakse, et umbes 65 milljonit aastat tagasi tabas Yukatani poolsaart suur meteoriit, mis jättis endast maha u 300km laia kraatri. Miljoneid aastaid hiljem tekkisid kraatri alale maakoorde praod kuhu hakkas kogunema vihmavesi. Aastate tulemusena on vesi uuristanud poolsaare alla suure maaaluste jõgede rägastiku, kuhu pääseb sisse cenotede ehk maakeeli kaevude kaudu. Täna on see jõgede süsteem üheks suurimaks sukeldumis ning snorgeldamis atraktsiooniks. Nagu paljud religioonid, nii uskusid ka mayad, et on olemas kolm elu vormi - taevas, maa ja allmaailm. Nende meelest olid cenoted ukseks allmaailma ning kindlaim kiirrong taeva viis läbi inimohverduste allmaailmale. Seega on tänagi võimalik erinevates cenotedes ning koobastes sukeldudes sattuda üksikutele inimluudele või lausa tervete skelettide otsa. Meie snorgeldades küll inimluid ei kohanud, aga maaalused cenoted olid ise vägevaks vaatepildiks.
Üks õhtu oli uus toanaaber sisse kolinud. Oh seda kausside ja pottide möllu, mis siis lahti läks, et kutsumata külaline välja visata.
Appi, emme, poisid peksavad mind.... ;)
Kes soovib omale liblika tattood, siis mu bossi poolt kõik kulud kaetud... ;)
Turisti pilte ka
Helen ja päikseloojang Cesiaki rõdul.
Paar lohepilti ka. Üks vaimustav päev Isla Blancal lohetamas. Isla Blanca asub meie juurest u 3h autosõidu kaugusel põhjas. Pika sõidu võtame ette tavaliselt kui puhub korralik põhjakaarte tuul, mis meie juures on off shore. Isla Blanca on vaimustav koolitus areen - flat ja põlvest saati veega laguun, nii kaugele kui silm ulatab. Ainuke miinus, et põhjatuulega on alati jube külm sõita. See päev läheb minu seinale kirja kui esimene korralik lennupäev - teisel korrusel on täitsa teist moodi feeling. ;)
No comments:
Post a Comment