Kui äkki kuulen värava tagant kisa - Martin, Martin.... No muidugi oli see minu kalli töökaaslase Manolo isa Jorge ja kui ta nii vara meie akna all kisab, siis saab tal olla ainult üks missioon. Lasin siis Jorge ja ta sõbra Danieli tuppa ja nagu selguski plaanisid nad cenotesse sukelduma minna, aga enne oli vaja kusagilt natuke rohelist leida.
Kui suitsu mure murtud, siis uurisid poisid, ega ma ei taha nendega sukelduma kaasa minna. Natuke keelitamist ja juba komplekteerisimegi mulle varustust. Kõige vahele muidugi käis väike kohvi, siis väike suits, siis natuke hommikusööki, siis jälle varustuse komplekteerimist - täiesti tavaline mehhiko tempo. Ning umbes 3h hiljem olimegi peaaegu valmis startima. Vahe peal oli muidugi meiega liitunud veel ühed sõbrad cancunist ja siis mõned sõbrad siit samast külast.... nii et lõpuks toimus üks suur mehhiko pere väljasõit ning kokku kogunes meid 5 sukeldujat.
Cenotedest ma vist juba natuke rääkisin. Tegemist on siis suurte maaaluste jõgede süsteemiga, mis on üks maailma suurimaid, ning paljudele kohalikele põhiliseks elatus allikaks. Meie käisime täna sukeldumas cenotes Dos ojos ( http://en.wikipedia.org/wiki/Dos_Ojos ), mis on ligi 70km pikk maaluste jõgede labürint.
Wow, wow ja veelkord wow.
Maaalustes jõgedes ja koobastes sukelduda on ikka midagi täiesti muud kui ava veekogus seda teha. Ei ela seal suuremaid kalu ega ei ole vetikaid ning koralle. See eest on uskumatud stalaktiitide ning kivimite labürindid mille vahel peab siis ettevaatlikult orienteeruma. Päris pull on kusagil pimedamas koopa nurgas valgus kinni katta ning loodusevormide vahel hõljuda, kusagilt kõrgusest mõnest august kumamas päevavalgus ja helesinine vesi. Cenotedes, koobastes ning üldse maaall sukeldumist peetakse tehniliselt üheks raskemaks, kuna tasakaalu ning keha balansis hoidmine on kitsaste olude tõttu väga oluline ning kui midagi peaks juhtuma, siis vee peale jõudmiseks võib kuluda natuke rohkem aega.
Meie olime vee all tund aega, suurimaks sügavuseks sain 11,7m ning oma sukeldumise lõpetasime Bat cave'is.
Natuke pilte siis sellest tavalisest mehhiko perekonna pühapäevast:
Daniel, Jorge, Manolo ja Carolina
Minu hea sõbranna Mariana, kes teeb imelisi massaaze. ;)
Meie väiek punt
eelkontroll... mu lamp oli nagu väike käsirelv... piu piu piu
Sissepääs maa alla
Kõik veealused pildid on tehtud Martini poolt, kui ta paar kuud tagasi seal samas sukeldumas käis.
Tänane päevakava siis:
kell 9 - koputati uksele ja kutsuti sukelduma
kell 10 - sõime hommikust, arutasime läbi ohutustehnikat
kell 11 - jõime kohvi, sättisime varustust
kell 12 - keegi sõitis kusagil mingi varustuse järele, saabus rohkem rahvast
kell 13 - peale startimist, sõitsime veel kontorist läbi et puuduvad asjad haarata
kell 14 - olime kohal, aga ootasime teist autot, kes sõitis kuhugi mujale mingeid asju ajama ja muidugi olime täiesti unustanud, et osa varustusest teises autos
kell 15 - peale mitmeid varustuse ja muu asjade korda sättimist astusime lõpuks vette
kell 16 - sukeldume
kell 17 - wow nägu peeretab peas
kell 18 - istume autos, mina laulan "kungla rahvast" ja "sepapoisse", Mariana laulab ilmselt rumalaid mayade laule, teised ajavad kusagil mingeid asju
kell 19 - viskasime asjad maha ja läksime Kung Fu Pandasse sööma
kell 22 - istun võrkkiiges ja kirjutan seda lugu
Tavaline päev mehhikos, ei tasu pikalt planeerida.
Ööd
Oh, ma nii igatsen sellist ebaeestlaslikku päevakava oma ellu! Plaanist teostuseni läks vaid 6 h. Love it!
ReplyDeleteTervisi sulle sinna,
Kadri (Katsi reisisemu)