Minu inimesed vol 1

Alustan siis väikest järjejutu rubriiki inimestest, kes mu teele on siin sattunud ja kellega oma igapäevast elu siin pool aastat jagan.

Esimeseks tahaks teile tutvustada Manolot. Manolo on meie väikse Tulumi kontori päälik. Ta sai eile 18 ning nüüd võib ametlikult napsu võtta, suitsu tõmmata ja chilly willy'is naisi piilumas käia.

Manolo elab koos ema, isa, vanema vennaga ning kiisuga minu kõrval tänavas. Ema pärineb üsnagi rikkast poliitikute perest ning isa on elupõline hipi. Nende pere on pärit suurlinnast Pueblast, aga umbes 10a tagasi asusid nad ümber siia, kariibi mere äärde. Ema on põhiliselt kodune ning tema köögilaua taga olen ma osa saanud parimatest Mehhiko roogadest. Isa töötab päevati sukeldumis instruktorina ning õhtuti armastab võrkkiiges chillida ning rohelist suitsetada.

Manolo suureks unistuseks oli astuda pärast põhikooli sõjaväe akadeemiasse, kust ta saaks hea hariduse, mis annaks hea töökoha ning võimaluse reisida. Kandidaatide hulk sinna on 100 korda suurem kui TÜ majandusteaduskonda ning katseid tuleb läbida mitmeid. Manolo õnnetuseks läbis ta kõik katsed välja arvatud meditsiinilise kontrolli. Kui sõjaväe uks jäi suletuks, siis asus ta elama oma vanaema juurde Pueblasse, et kooliteed jätkata. Õnneks või õnnetuseks otsustas üks päev grupp gängbängereid Manolot kodutänaval relva ähvardusel röövida, mille peale ema-isa ta koju kupatasid. Parem hariduseta elus poeg.

Tagasi kodus olles hakkas Manolo rannas lohekooli juures hängima ja vaikselt abistama. Õppis instruktoritelt ja turistidelt inglise keele, õppis lohetama, teisi instruktoreid jälgides õppis koolitama ning tänaseks on igati ära teeninud kooli manageri rolli.

Täisealiseks saades on Manolo natuke segaduses mida oma eluga peale hakata. Peaks minema tagasi kooli ja keskkooli lõpetama. Aga samas teenib ta praegu raha. Samuti ei suuda ta ette kujutada 7 tundi klassiruumis enda vanuste või noorematega, kellega tal ei ole enam millesti rääkida. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et paar aastat rannas instruktorite ja turistide seltskonnas röövis talt küll koolihariduse, aga andis talle inglise keele, kohusetunde, maailmavaate ning sõpruskonna üle maailma. Ja lõpuks võib olla on see elukool hoopis harivam. Meenub suvi kui ma sain 18. Ilus uhke keskkooli tunnistus taskus, kuid pööningul täpselt samasugune segadus, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan kui täiskasvanud olen.






Tuuletud päevad rannas


Morpho Manolo


Väike õhtune muusikaline saade


Töövormis

Manolo on minu tugipost mehhikos. Kui mul on küsimus, siis on tal vastus. Kui mul on nälg, siis soovitab ta söögikoha. Kui mul on idee, siis hangib ta labida, et seda ellu viia. Kui mul on kurb olla, siis kisab ta Estonia, smile. Kui tulevad jõulud, siis veedan need oma Mehhiko pere seltsis.
Nii et mida veel teile öelda, kui et Estonia, smile!!! ;)

juhtub

Vahel juhtub kodus imelikke asju. Vahel tundub, et Mehhikos juhtub neid imelikke asju palju tihedamini.
Eile öösel olin just printsessi unne suikumas, kui käis ilge kolakas. Ei saanudki täpselt aru mis toimus, aga hommikul nägi vannituba välja selline.



Martin oli läinud õhtul unise peaga hambaid pesema ja natuke kõvemini kraani keeranud, mille tulemusena kraanikauss seina pealt lihtsalt alla kukkus pritsides hallitust ja verd igale poole. Martin pääses kergete kriimustustega, aga kraanikausil nii hästi ei läinud. Peame uut minema shoppama....

Mi casa es tu casa!

Kuna väiksed hääled on avadanud soovi mulle külla tulla, siis väike virtuaalne tuur minu uhkesse koju siin Mehhiko palmi all.


Pesitseme Tulumi äärelinnas rahulikus ja üsna turvaliseks peetavas regioonis. Kodutänav, mis kannab numbrit 13. Vanakesed on kuu aega meie tänava äärde ehitanud väikest parki - palapa katusega bungalow, palmid, pingid, kossuväljak,valgustus jne. päris kobe näeb välja juba. Vähemalt valgustatud koht kus lapsed saavad paberit põletada ja paugukaid loopida.


Meil on majal olemas uhke suur raudväravaga piiratud sisehoov.
Algul oli meil kahe peale üks võti ja kuidagi ei jõudnud koopiat tegema. Üks päev siis oli naabrimehel kuum kohting, tormas toast minema nagu tuulispask. No ega ma siis ka kade ei olnud, läksin linna peale sõpradega natsa hängima, hüppasin pediküürist läbi, tegin veitsa shoppingut poes...ühesõnaga läks natuke aega. Aga selgus et naabrimehe date ei läinud nii nagu plaanitud. Ootas ja ootas mind võtmekesega, tunnike paar. Lõpuks sai siiber ja otsustas proovida sisse murda. Lõpptulemusena võib raporteerida, et meie meelest nii üliturvalisse ja trellitatud koju on võimalik sisse pääseda täpselt poole minutiga. Ning nüüd teame ka miks tagumise veranda ukseklaasis auk sees on. ;) ahjaa ja järgmine päev sain omale oma võtmed.


Uhke suur tuba-köök. Maja on meil korralik, suur ja täiesti tühi. eks me vaikselt hangime asju sisse, sõltuvalt kuidas pappi peale voolab. aga üks mugav diivan või chillimis nurk kuluks suurde tuppa küll ära.


väike söögilaud ja arvutinurk. paremale jääb minu uhke privaatsalong ja vasakule Martini tuba.


ja see ongi minu tilluke tuba.
Põranda ruumi pärast meie casas küll muretsema ei pea. Maja on umbes nii 60 ruutu suur. Kuu üür on 4000 peesot e. EEK'i. Mida maksab meie eest ülemus, et me rahulikult ja rõõmsalt saaksime tööle pühenduda ja ei pea muretsema eluolu üle. Kommunaalid peame ise tasuma. Ainuke kommunaalide arve, mis meieni siiamaani on jõudnud on vee ja kanalisatsiooni eest 50 peesot. Ei tapa. Mine tea mis see küttearve veel tuleb. ;) Kraanivesi tuleb meile katuse peal paiknevast tünnist ehk siis "solar heating" ning sõltuvalt päevast on vesi kas jahe või väga jahe.
Sellises kohas ma elangi. Aga oma silm on kuningas, tulge vaadake ise järgi, kas sobib või mitte.


Natuke igatsen oma jalgratast taga. nii et teen siis vaiksetel päevadel kuiva trenni.

üleeile sai üle pika aja tööd jälle tehtud. Minu esimene õpilane siin, üks kohalik poiss, kes tuli tagasi teise tundi. Kui eelmine kord andis mulle 200peesot tip'i, siis seekord andis 400 peesot. Not bad arvestades, et minu teenistus tema õpetamise eest on 540p. Ja kuna ta päris laua peale sõitma veel ei saanud, siis kindlasti tahab veel mõned tunnid võtta. Minugi poolest. ;)
Aga miks ma seda räägin. Sest üle pika aja on mul natuke raha üle ja võimalus oma üsna karvased jalad ilusalongi viia. Mul on ÜLIMALT kahju, et ma foto jäädvustust sellest ei saa pakkuda hetkel. Vahatamine mehhiko moodi (või siis Lupe moodi) näeb välja üsna lihtne. Kõige pealt pool pahkluud paksu vahakihiga kokku ja siis pikk riba maalriteipi. ja muudkui siuh siuh siuh. ja tulemus ei olnudki üldse paha. Päris nutikas ja odav lahendus teine. Järgmine kord võtan fotoka juba varakult valmis. ;)

Igapäevased toimetused

Tänaseks olen siis juba kuu aega kauge mere taga leiba teeninud. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuu aja jooksul on mul olnud 1 ametlik puhkepäev, tööga miljonäriks ei ole veel saanud, aga päris söömata ka pole jäänud.

Elu on siin üsna rahulik rutiin.
Tavaliselt nii 6-7 ajal teen silma lahti. Peale mõningaid võimlemismanöövreid ja turiseise on paras aeg natuke rahulikult võrkkiiges chillida, lugeda või tukastada.
8 poole 9 ajal teen kodus kerge hommikusöögi. Kuid parem variant on enne tööle minekut mõnest külaputkast värskeid tacosi haarata. nämm nämm nämm.
Sõltuvalt tuule oludest suundume kontori poole nii 9 ajal. Kontor e meie kodurand asub circa 6km kaugusel. Hetkel kasutame transpordivahendina taksot v pöidlaküüti v bossi autot, kui ta juhtumisi läbi astub.
Kontoris on alati hästi palju teha. Aken tuleb avada, 3 lippu tuleb õue tõsta, põrand on konstantselt liivane jne. Nagu näha jääb vaevu aega üle õpilastele lohetamist õpetada. ;)
Oma putkas oleme tööl kolmekesi - mina, Martin "the king of small talk" kanadast ning kohalik poiss "the most beautiful skin on the beach" Manolo.
Töö on lihtne. Kui tuult ja õpilasi on siis koolitame. Viimane nädal ei hiilanud kummagagi. Aga nagu kõik räägivad siis see on vaikus enne tormi e. kõik koguvad raha oma jõulupuhkuse tarvis. Kui tuult ja õpilasi pole, siis parandame vajadusel lohesi, korrastame randa ja kontoriputkat või tegeleme vähem lõbusamate asjadega nagu snorgeldamine, kayakitamine, lainetel boogieboardimine ja surfamine. Kuna selline rutiinne töö lõõskava päikese all on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormav, siis võtan aeg ajalt pikemaid pause, et võrkkiiges pikutada.
Märkamatult ongi päike hakanud loojuma, pakime oma kolm kola kokku ja tagasi koju. Kodus kerge jahutav duss, vahest ka jahutav õlu ning ongi õhtusöögi aeg. Viimasel ajal oleme rohkem ise kodus süüa teinud. Õigemini Martin teeb kanada eripärasi - hamburgerid, quisedillad ja mine tea mis kõik veel. Aga suuremalt jaolt käime küla peal oma lemmikkohti läbi kammimas - tacod tacod tacod või tai köök. Ja muidugi aeg ajalt on meil au olnud Manolo ema kätetööd nautida. Mehhiko köögi kulinaarsed tippsaavutused. Õhtusöök kohalikus Mehhiko peres on vägagi nauditav. Ema kannab ühe maitsva roa teise järel ette. Kui kõhud on kenasti punnis, tuleb seedimist soodustav väike teqiila naps ning kõige lõpuks keerab papa ühe piraka rohelise plotski. No ikka et hea uni tuleks. ;)
Peale õhtusööki teeme vahest mõned pubirallid, sõltuvalt kas on seltskonda meid välja kutsumas. Siin külas tundub olevat ainult 2 normaalset baari. Üsna vaikne ja rahulik külake teine. Või võtan õhtu rahulikult, chillin võrkkiiges, loen ning tavaliselt kustun juba varakult ära. Sest nagu nägite on päevatöö väga raske.


Tööpost


Koolitusplats. Arturo, üks väike kohalik poiss, armastab meil nädalavahetustel abiks käia, et me teda lohetama õpetaks. Tema leivanumber on 2m traineriga kiteloope lasta. ning uus väljakutse, kiteloopidega skimboardiga mööda randa sõita. ;)


Mis on nädalavahetus ilma pulmata meie loherannas. ;) boss tegi pruutpaarile veidike actioni ka taustaks, millegi pärast peokorraldajad just eriti rõõmsad ei olnud.


Ahjaa, ja peale kõige muu tuleb tegeleda ka renoveerimistöödega. Baarman Luis värvib parasjagu maja. Postid, põrandad, trepid, kiiged, kõik said uue kihi. Ja kui arvate et keegi pani mingi sildi üles, et värske värv, siis võite uuesti arvata.


Manolo sõbrad armastavad meie putkas chillimas, surfamas ja lohetamas käia.



meie tilluke office seest poolt


Üks hommik tööle tulles leidsime, et meie loheplatsil oli liiva sees peidus olnud terve kilpkonna pere. Hommikuks olid nad kahjuks juba kõik kes õnnelikult, kes mitte nii õnnelikult vette vuranud. Manolo teadis rääkida, et alati on pesa põhjas viimased vaesed ära trambitud kilpkonnad, keda me võiks välja aidata. Pool meetrit pesa kaevamist andis sellel korral tulemuseks küll kahjuks ainult ära trambitud tühjad kestad. Üks klient oli samal õhtul rannas jalutades kogemata sattunud ühe teise pesa peale ning oli pealtvaatajaks kuidas sajad väiksed kilpkonnad täiskuuvalgel üritasid mitmeid ohte trotsides mere poole ukerdada.


Valge mees arvas, et väiksed kilkonnad hängivad veel ehk vees ringi ja läks snorgeldama. Tulemuseks püüdis paljaste kätega kinni hoopis oma elu esimese lobsteri.


Tuuletutel päevadel tegeleme füüsilise vormiga - kätekõverdused, lõuatõsted, kõhulihased... kes aga suudab raskema harjutuse välja mõelda.. ;)


Päikseloojang Sian Khaani rahvuspargis

Tere bürokraatia

Oi seda imet. Ainult peale nelja käiku kohalikku interneti putkasse ning nädalast ootamist oleme suure rahahulga võrra vaesemad, aga see eest oma võrkkiigest otseühenduses maailmaga.
Kuidas siis töötab kohalik kaablifirma aka Starman. Kõige pealt tuleb muidugi kohale minna nende putkasse tööajal. Tööaja välja selgitamist raskendab tõsiselt asjaolu, et klaasist ukse peale on trükitud enam vähem selline silt:
Lu-Vi 0 :00-1 :00
Sa 09:00-1 :00

Õnneks juba teisel käigul õnnestub, sees inimest liikumas näha. Sisse ta küll meid ei lase, kuna turvamees ei ole veel tööle jõudnud. Aga see eest jagab uksepraost lahkelt infot, mis dokumente meil vaja on esitada. Järgmisel päeval oleme natuke targemad, läheme veel hiljem, kaasas topelt koopiad minu passist ning elektriarvest. Saame jutule prouga, kes sõlmib lepinguid. Ta informeerib meid, et see lõbu läheb meile maksma 800 peesot installatsioon ja igakuiselt 350 peesot (1 mehhiko peeso = 1 eesti kroon) ning otsib kapinurgast välja uhke A3 suuruses värvilise lepingu, mida hakkab täitma. Võtame istet. Veerand tundi hiljem on ta suutnud kõik mu passiandmed kenasti A3'le ära mahutada. Korrutame siis veel 4 korda üle, et teisipäeval vana tuleb ühendama, helistab ette. Väga äge. Ootame siis kenasti teisipäevani. Jätame oma telefoni mu töökaaslase emale, kes on kodune ja elab kõrval tänavas ning saab siis töömehe kenasti sisse lasta. Õhtul selgub, et keegi ei tulnud ja kui ta lõpuks ise neile helistas, siis teatati, et töömees käis esmaspäeval, kedagi ei olnud kodus, töömees helistas aga keegi ei vastanud. No muidugi ei olnud keegi meile helistanud. ;) Aga selle eest olime nüüd ootenimekirjas, mis tähendas uut käiku kontorisse. Leppisime siis uueks ajaks kokku neljapäeval enne lõunat. Mu korterinaaber jäi seekord ise koju, et asjadel silm peal hoida. Ja oh imet, vana tuligi nii 1 paiku kohale, lõikas läbi paar kaablit, paigaldas 2 vilkuvat seadeldist ning kõik see kokku võttis aega nii poolteist tundi. Seda muidugi põhjusel, et samal ajal paigaldas veel poolele tänavale väikse sulli eest teadmata asju. Kellele muusikakanaleid, kellele porri.... ;)
Loodedavasti meie passwordi jättis ikka ainult meie teada.



Kolm korda võite arvata, milline neist meie uus uhke internet nüüd on... ;)

ah jaa. ja interneti eest tasumine toimub iga kuu kolmandal kuupäeval, ja kus mujal kui kontooras. Juhtumisi oli hetkel ka kuu algus ning viimane kord nägin juba seda 20-pealist saba, mis meid hakkab ees ootama.
Hetkeks kangestus deja vu pilt varasest lapsepõlvest kui käisime ema ja vendadega raua tänaval asuvas koolis ujumas. Peale ujumist oli meil traditsioon süüa sooja pikka saia... vist on see gonsiori tänav, mis kaupsist läheb otse lasnamäe kanalisse. See et saia poes oli järts kui need soojad lõhnavad iludused ahjust välja kargasid, see oli mõistetav. Aga saia poe kõrval asus Eesti Telefoni kontor, millest lookles välja alati pikk pikk saba. ja ma ei saanud kunagi aru, miks nad seal ukse taga seisavad, see uks ei lõhna ju....

Vaikelu

Sorry amigos, et blogi hetkel nõnda vaikne on.
Põhiline põhjus selle taga on interneti vaegus. Hetkel mul internet ainult kontooras ja ei tundu hea maitse töö ajal blogi ja piltidega möllata. Palju asjalikum on samal ajal rannas hängida ja päikest võtta. ;) Ja netikohvikutesse pole ka õhtuti viitsinud minna. Peab tõdema, et isegi kui rannas suuremat midagi ei tee, siis see päikse käes olemine on üsna väsitav.

Sisseelamine on sujunud kenasti. Olen juba harjunud igapäevase rutiinga. Nägu on juba kergelt päevitunud, juuksed veel blondimad, ning minu särav naeratus tõmbab kliente ligi. ;) Tööd ka juba vaikselt tiksub. peaaegu igapäev ikka mõned tunnikesed teen, kui tuul vähegi koostööd teeb ning mõni pulm rannas ees ei ole.

Lootus on meil see nädal koju saada ülikiire interneti ühendus ning siis luban mõned pikemad pildistatud sissekanded sellistel ebahuvitavatel teemadel nagu töö ja kodu ja nii edasi.

aga kõikidelt minu rändavatelt ja mitterändavatelt sõpradelt ootan edaspidi siis postkaarte minu uuele aadressile:

Hotel Playa Azul
Morph kiteboarding
Tulum, Quintana Roo,
C.P. 77780
Mexico

kniks

Uued tuuled

No mis teha. Otsustasin üks hommiku teise jalaga voodist üles tõusta ja näe mis juhtus. Juhtus see, et vähemalt järgmised pool aastat on mu kontoripõrandaks liiv ning sukkade ja kontsade asemel pean igal hommikul selga ajama päfkad, shortsid ja sonnensultsfaktoori. Mehhiko, here i come.

Reis siia kujunes minule omaselt, blondiini tähemärgi all. Miinus oli see, et ameeriklased ei tahtnud mind kuidagi riiki sisse lasta ning rummi eest pidi lennukis maksma. Aga positiivne oli see, et suuremast lennuhirmust olen ma vist üle saamas ning American Airlines suutis mu pagasi Londonisse maha jätta. Nii ei olnudki mul vaja asju ise lennujaamast koju tirida, vaid kohalikud sherpad tegid seda järgmine päev minu eest. Muy bien!

Kuna mu ülemus ei saanud mulle lennujaama vastu tulla, siis hüppasin Tommile vastu tulnud sõbra auto peale, et vähemalt viib mind poolele maale ja eks siis seal lähen bussiga edasi. Muidugi arvasid nemad et lähme teeme väiksed söögid ja õlled! Kuna kell tiksus juba üsna hilist tundi, siis õnnestus mul tutvuda paari kohalikuga, kellest üks tüdruk elas samas külas minuga. Sebisin ennast siis ilusti tema auto peale. Peale sööki mõtlesin et teeme minekut, aga kus sa sellega. Selgus, et vaja veel ühe tüübi juurde koju minna, väiksed õlled ja marihuaana popsud teha. ;) Järjekordne üsnagi huvitav esimene õhtu kusagil uues tundmatus riigis. Õnneks jõudsin keskööks ilusti kodulinna Tulumi, kus siis minu uued majanaabrid mind hilisele tunnile hoolimata vastu võtsid.

Aga mis siis uuest suunast puhub?
Kuna jaanipäeval mind nii kenasti autasustati lohesurfi instruktori paberitega, siis otsustasin ennast sel alal natuke rohkem harida. Juhus ning natuke vanu unistusi ja mälestusi, viis selleni, et leidsin omale loheinstruktori töökoha kariibi mere ääres Mehhikos, Yucatani poolsaarel, Tulumis. vt linki siit http://morphkiteboarding.com/school/mexico/tulum/
Hetke plaanide järgi võib mind taas kodumaa mulda trampimas näha mai keskpaigas. Senimaani võtan päikest, teenin söögi ja reisiraha ning loodedavasti rändan ka natuke ringi. Blogiga üritan teid natuke oma uue eluga kurssi viia. Aga tundes mind, siis ilmselt palju pilte ei tule ja ajakirjanduspreemiale ei kandideeri. Rohkem üritan panustada oma hispaania keele õpingutele. Kõik on külla oodatud - liiv on valge, meri helesinine supp, päike mõnusalt soe. Andke aga teada, kui tulemas, ehk saan aidata lennukipiletite, majutuse ja muu seonduvaga.

Surfipäevad

Jaanuarikuu on siis minu surfikuu. Esimene nädal möödus üsna rahulikult. Tuuled enamasti nii 10-15 knotsi. Kuna hoovus ja lainetus on siin üsna tugev, siis see tähendab väga "light wind" tingimusi. Selle aasta lubadus oli siis wavelauaga sõitma saada. Ning vaiksemad ilmad oli selleks üsna hea trenn. Minu 10 ruudune lohe tahtis üsna palju tööd et nendes tingimustes käima minna, aga nalja sai palju. Wavelaud kannab hästi ja alla tuult saab ikka sõita. Ja et päevad lõbusamad oleks, siis aeg ajalt laenasin Tommilt skimboardi, mis on väga lõbus mänguasi.
Ning lõpuks siis saabus minu viimasel nädalal pikisilmi oodatud torm. Tuuled siis nii 20-30 knotsi vahel üldiselt. Kui vihmapilv peale tuleb siis ka rohkem. Ja just selle jaoks oli mul kaasa tiritud kullakallis 6 ruudune havoc. Algus oli kole vesine ja nii mõnigi kord sai pesumasinast läbi käidud. Aga peale 5 päeva kõva trenni toredas seltskonnas võib öelda, et missioon on täidetud. Annaks taevaisa edaspidi ainult tuult ja laineid.

Seltskond kellega siis päevad mööduvad on väga kirju. Põhiliselt on meil siis välja kujunenud oma kolmik, kellega koos hommikusi ja pealelõunasi sessioone teeme - mina, Allan ja suomen poika Tommi. Dan the Man from Hawaii kimab ka oma surfilauaga samal ajal vee peal, vahest koos meiega, vahest ainult täpp silmapiiril. Paar päeva tagasi saabus Boracaylt väike seltskond türklasi siia järgmisest KTA etapiks treenima, mis toimub siis kuu lõpus Mui Ne's. Jorma sõber Cedad tavaliselt lendab ainult 3ndal korrusel, nii et meie õnneks ta eriti ette ei jää. ;) Aga selle eest on Mihkel leidnud omale kaaslase kellega koos laguunis trikke lihvida ja nüüd on Mihkli näol isegi aeg ajalt naratust näha.

Tavaliselt siis hommikul kell 6 äratus. Kõrval bangalosse Tommi juurde hommikusele pudrule ja kohvile. Ning siis kohe veele. 2-3 tundi surfi ja siis chillime rannas ja ootame kuda teised vaikselt randa ilmuvad ja oma lohesi hakkaavd üles panema. Peale lõunasööki ja väikest uinakut teeme tavaliselt teise 2-3 tunnise lõuna sessiooni. Eile oli siis minu tähetund kui jäin sutsu kauemaks vee peale passima ja mõtlesin ühe tumedama pilve ära oodata. Tuul ma pakun oli 40 knotsi või peale. 6 lohe oli täiega üle, aga noppisin laineid nagu värskeid maasikaid. Oi mis rõõm. Nagu minu kallis vend Siim kunagi ütles targad sõnad - lohetamine on selle pärast nii fun, et iga päev kui sa välja lähed tunned arengut ja õpid midagi uut.

Vahe peal siis vahetasin ka elukohta. Kuna mu kullakallis ema arvab, et tema ainuke tütar võõrsil kindlasti nälgib ja elab põõsa all, siis aeg ajalt kipun ma oma pangakontol mingeid ootamatuid kingitusi leidma. Otsustasin siis viimase nädala puhul ema rõõmuks ennast hellitada ja kolisin uhkesse bungalosse, kus sees lausa soe vesi ja kont. Huvitaval kombel ei osanud ma selle ootamatult sülle kukkunud luksusega midagi peale hakata ja alles 3ndal päeval märkasin, et võiks ka dusi alla minna. ;)

ja mis siis küsimuste vastusse puutub:
Valdek, ma näen et sinus peitub palju näinud, palju teinud aasia rändur, kes kõik kohvid ära maitsenud/ ära googeldanud. ;)
ja Siim, i like the way you think! ;) Selle 7in1 combo võtaks igal hommikul ja saatanaks sõitmine saab mu uueks missiooniks.

Igal juhul siin siis 7 in1, tehke järgi



ja minu varustus siis viimasel nädalal - crazy liisu fly away...... ;)



ja 66 on siis mu lemmiktingimused, kl 6 hommikul 6 ruutu lohet ja kui veab ka 36 knotsi tuult. aga olgem ausad, ennast saatanks sõitma kõlab palju paremini.... ;)

ja siit siis after surf combo Mike'i baris - riisisupp Lugau, kuhu siis kupatasin väikse tofu salati ja kõvasti küüslauku ning väike rummi koks. ja see kõik 20 krooni eest.

Mis sa arvad?

Nii nii. Kuna ma olen nüüd niii mõnusalt väsinud ja kõik kohad valutavad hommikusest 2 poole tunnisest lohesessioonist, siis mõtlesin teile veel viimased ajugümnastika ülesanded välja.

1) Hommik algab mul tavaliselt kohvi ja pudruga. Igas riigis siin aasias on oma lemmik kohvisordid. Filipinode lemmikuks on meil koduski tuntud laisa mehe kohvi Nescafe 3in1. Kõik ilmselt teavad, mida see number 3 seal ees näitab, aga kui poes on müügil kohvi 7in1, siis millele võiks see number 7 seal ees viidata?

2) Pärast kiiret hommikusööki tuleb kohe esimene lohesessioon. Kuna minus peitub wanna-be surfibeib, siis kõik minu lohetamise aeg ja energia kuulub surfilauale, mis kannab nime Crazu Fly. ;) Mis peitub selle nii sobiva nime taga?

3) Ja kogu selle ajugümnastika lõpetab selleks korraks minu hetke absoluutselt lemmik numbrikombinatsioon 66. Mis te arvate, mis nende numbrite taga võiks peituda? ja kui see oli lihtne, siis proovige veel 6636... ;)

Tuul hirmsasti paugutab, peab vist vette tagasi ronima.

Tule tuul ja puhu ära

Tule tuul ja puhu ära
meie lapse valu
Tule vihm ja uhu ära
meie lapse valu...

Elu on muutunud rahulikuks kulgemiseks toast randa, tuule check/ootus, hommikusöök, rannas hängimine, raamat, tuule ootus, lõuna, tuule ootus, chillimine, natuke arvutis kolamist, õhtusöök, väike rumm ja uni.... tuul paistab juba silmapiiril aga veel kätte ei taha anda, mängib peitust. Nii et suuremalt jaolt saab ainult vaadelda kuidas silmapiiril tohutud veemassid tõusevad ja kaovad.... aga tulemata ta ei jää....

Eile oli pühapäev. Ning päev läbi käis tohutu möll. Kohalikke oli terve rand ja küla täis. Ujusid, tegid tervisesporti, noored pidasid kekatundi ja teatejooksu võistlusi, vanakesed kogunesid parki mingile poliitilisele üritusele. Jagati vist mingit tasuta nänni. Märtsis on siin ka kohalikud valimised tulemas, nii et kohalik poliitik pani savipätsi - jagas tasuta ravikindlustuskaarte või miskit ala.

Kui tuult vähegi on puhund, siis ma ikka tiksun lainetesse. Surfilauaga saab ka väheke väiksema tuulega edukalt allatuult kruisida. väga väga lõbus. ja muidugi eriti palju nalja saab skimboardiga, hea tasakaalu harjutus kõigile. selle peal võid lausa kõndida. väga lõbus kui lähed lainest läbi, kerge hüpe ning kõnnid vee peal edasi kiiremini kui laud... väike "jeesuse kõnd"...
Ühe korra käisin ära ka pesumasina trumlis, sellise mõnusa villapesu tsükkli ajal. Oled seal keerises sees, aru ei saa kus on maa või taevas, kuhu poole on üles, kuhu poom kadus, millal lohe lainet tabab ja puruks ennast rebib.... ja siis äkki on jälle taevas pea kohal ja lohe hõljub kenasti taevas ja chicken loop on aasa tagant lahti tulnud ja vaevu hoiab veel "donky dicki" otsast kinni. vahest ikka veab ka ja jälle uuele katsele...

nii need päevad tohutu kiirusega kulgevad, nii palju tegemist:

kohalikega saab rannas hängida,


võib olla natuke sportigi teha,


baaris kindlasti natuke chillida ja rummi libistada,


loomaaias käia teadmisi täiendamas


või laste mänguväljakul liugu laskmas.


Nädalake veel jäänud, nii et kui teil nüüd on mingeid küsimusi mulle, mida tahate teada või mida ma võiks järgi uurida või millest te tahaksite et ma veel kirjutaks, siis andke teada. püüan abiks olla.

Pilte vee alt

Panen siis üles natuke vanaemaid pilte El Nido päevilt, kus päevad möödusid snorgeldades ja laguune avastades. Pildid pärinevad Julia kaamerast.

Saage tuttavaks. Minu esimene looduses trehvatud kilpikonna.



Sissepääs "secret beachi" mõõna ajal.



open sesami, sisenemine laguuni

„Simple Life“, season 3, episode 38

Sama kiirelt kui number 9 muutus 10., jõudis kätte ka kuupäev minu järgmisel lennukipiletil. Hoolimata kõikidest keelitustest ja meelitustest ennast Mui Ne luksuses pikemalt sisse seada, osutus oma lohe tõmme ning laine lootus tugevamaks. Nii siis pakkisingi oma 10 kilo kokku. Tegime Jormaga veel viimase hommikuse Pho Po, mmmmmmm kui hea, väike last minute shopping ja juba jooksingi lõunase bussi peale. Viimasel hetkel meenus, et Saigonis vaja ilmselt taksoga lennujaama saada, nii et pätsasin veel Siimu rahakotist 100 tonni.

Milline tore külaline ma siis olin: Ilmusin äkki nagu maa-alt randa. Okupeerisin endale elutoa. Laiutasin, laisklesin ja hängisin päevad otsa võrkkiiges, rannas, koolis, lillegi liigutamata. Kasutasin iga päev Siimu väikest päiksekiirt, 9 ruudust Vegast ja „maailma parimat“ lauda Jimmit ning pärast vingusin ja kirusin kui kehva laud, pristib vett, nii kehva see ja teine. Ning tagatipuks pidin veel raha pätsama kuna olin oma miljonid kõik päfkadele ja muule nännile laiaks löönud. ;) Poisid, teiega oli imetore, ma tänan külalislahkuse ning meeldiva seltskonna eest. Siim, sinuga oli tore tutvuda, ära nüüd kodus rannas must mööda vaata. ;) Ja ilmselt on teil Mui Ne osas õigus ning mine tea millal jälle teie uksele koputan, kui vähem peaga ja rohkem südamega mõtlema hakkan. Suur suur tänu ja kalli teile, tuult ja leiba.

Aga tagasi siis 38 seeria juurde.
Buss oli vaevu 10 km sõitnud kui kiirteemaksu putka kõrval äkki välja suri ja enam elulootust ei andnud. Tundus küll, et kõik need mõtted ja arvamused, et ma ei peaks veel Mui Ne’st lahkuma olid ühte suurde mulli kogunenud ja bussile kotermanni mängima tulnud. Aga Mui Ne on tuuline ning nii puhus ta ka mulli lõhki ja vähem kui tunniga oli uus buss kohal ning teekond jätkus. Kuna sõit oli pikk, siis tuli mul palju häid ideid. Kaasaarvatud geniaalne mõte, et milleks raisata Saigonis raha takso peale, kui mul aega palju ja kindlasti viib lennujaama ka kohalik buss ning parem kulutan raha linna peal veel viimasele Vietnami köögi hõrgutisele. Väga maitsev oli.
Kuna olin juba varakult järgi tsekanud, kust suurem hulk busse läheb, seadsin sammud sinna poole. Aga mida muidugi blondiin ei mõelnud, et tegemist oli pühapäeva õhtuga, kell oli peaaegu 9, terve saigon möllas mu silme ees, rahvas pidutses ja lärmas nagu oleks viimne päev käes ning muidugi ükski buss enam sellel tunnil lennujaama poole ei sõida. Mis siis ikka. Teadsin mälu järgi, mis suunas enam vähem lennujaam on ja asusin mööda tänavat astuma, lootuses mõni takso ära kaubelda, 94 tonni taskus. Rääkisin siis ühega ja teisega, püüdsin leiutada erinevaid lähenemis strateegiaid ja stoorisi, aga vastus oli üks – meter, meter, no ma’am, traffic bad, 150, go meter. Mida mul sest meterist kasu on, võite ju seda klõpsida nii suureks kui tahate aga mul ei ole lihtsalt rohkem donge. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tõmbasin aga oma kaardi taskust välja ja ATM palun köhi mulle 100 tuhhi. Aga kas ma siis pärast nii pikka pausi mäletasin oma PIN koodi... proovin ühe numbri ja teise numbri… igatsen oma telefoni, kus kõik numbrid ilusti kirjas…. otsin väikse rahuliku murulapi, võtan kotid seljast, viskan pikali, teen hingamisharjutusi, puhastan mõtteid ja voilaa üks ilus number istub otsmikus, torman järgmisesse ATM’i ja saan ilusa paberilipaka, mis teatab, et we are sorry, but we took your card…. Nice to meet you too!
Ilmselt see õnnetu olek pritsis mu silmist ja kõrvust välja. Peatasin järgmise takso ning suure ahastusega tõmbasin kõik oma 94 tuhhi taskust kutile peo peale ja ütlesin, et paaalun vii mind lennujaama, pleese pleese, want to go home. Kutt kalkuleeris natuke ja ütles imelise tähekombinatsiooni OK. Pani ka meetri enese kontrolliks jooksma ja kui 94 hakkas ette tiksuma siis ähkis ja puhkis kõvasti ning umbes kilt enne lennujaama lõigi magic number ette ja kutt virutas veitsa pahaselt aparaadi kinni. Aga ma tänasin teda ülevoolavalt kõiki oma vietnami keele oskusi kasutades.

Turvaliselt lennujaama jahedate seinade vahel, liuglesin öise lennuga sujuvalt Manilasse, järjekorselt 3 pingi peal välja sirutades – milline luksus, kõigest 1500 kr eest sain mõlemil suunal 3 tooli peal sirutada ja öö mööda saata. Manilas siis umbes 5 hommikul. Suund bussijaam. Ning taksomees teatab rõõmuga, et fix rate 450 peesot aka 100+ kr. Jee right. Lehvitan ja hakkan lennujaamast välja astuma, kui teele jääb bussipeatus ning suur silt kus kirjas EDSA rongipeatus ning 20 peesot. Jippiii kaardi järgi on sealt ainult 500m minu bussi peale. Ja uskuge mind, blond tüdruk varahommikuses Manilas küll orienteerumisega hätta ei jää. Iga nurga peal tahab keegi teada, kuhu sammud ja on hea meelga nõus sinuga kasvõi kaasa jalutama.
Bussijaamas juhatatakse mind kohe esimese augu juurde. Kell on 6:30 ja buss läheb 7:30, wonderful. Kuna olen Philtranco bussijaamas, siis passin neid busse kogu aeg, kohvitan ja söön, aeg juba läheneb väljumisele aga õige kirjaga bussi ikka pole. Mingid filipinod võtavad veel mu oma hoole alla, et meil sama buss. Jõuabki siis see buss nats enne 8 ette. Tahan peale trügida, kui vana ütleb, et sul on teise firma bussipilet ja see läheb hoopis jaama eest. Miiiiida? Torman jaama ette. Tõesti on mul näpus samat oranzi värvi pilet kui buss mis seal ootab. Ja muidugi on ees jälle vale sildiga buss. Konduktor kargab bussist välja ja hakkab ette ja taha vabandama, et wrong bus ja sry ma’am, yuur bus is late. Oooh no problem, tulge ainult kutsuge mind sealt seest kui õige buss jõuab. Viuuh see läks napilt. Mingi veerand tunnike veel istumist ja filipiino kargab ligi, et yuuur bus here now. Lippan peale, et buss mingi tunnike juba hilajks jäänud, ju paneb kohe minema. Kus sa sellega, pargib ennast sinna kuhugi taha bussijaama ära ja vanad niisama chillivad ringi. Läheb mingi pool tunnikest veel mööda ja mõtlen, et lippan korra vetsu veel enne pikka 7 tunnist bussisõitu, et aega ju küll kui juba niigi pea 2 tundi hiljaks jäänud. Astun siis minuti pärast vetsust välja ja mida mu silmad näevad, bussi pole koos kõige mu kottide, passi, raha ja muu sodiga. Ei ole võimalik. Õnneks ainukese valge inimese puudumine, kes otse bussijuhi taga istus ei jäänud neile märkamata ja bussijuht võttis esimesi kurve tänaval vähe aeglasemalt. Nii et nägin veel nurga poole liikuvat bussi ja konduktorit, kes ukse peal kõõludes mulle kisas, ma’am heeer, caaam, ma’am bus go. Andsin siis päkkadele tuld.

Ja nii ma nüüd olengi tagasi reisialguses Bagasbase rannas, elan jälle Tony juures kodus ning ootan tuult, et oma lohed välja pakkida. Lootus on et homme hommikul miski 6 ajal tsekata nii et head ööd.

ja kuna pildimasin õnnestus korda saada ning enamus pilte päästa, siis siit viimane hommikune päiksetõus Mui Ne's Jorma rõdul võrkkiiges chillides

lasnamäe korter

Elu peab ikka olema kirju ja täis üllatusi.
Läksin mina eile õhtul varakult puhkama, kuna uus aasta venis pikale. Kui äkki keset sügavat und lastakse tugev gestaapo valgus näkku ja mingi hääl kisab vist midagi sellist: Jormah,jormah, dooor open, door, no hotel, need sleep.... Ja mis siis selgub. Mingi hiina chick ei suuda keset ööd omale hotelli leida ja Mr Hai, Jorma sõber, ületee restorani omanik ja maja rentija, oli nii lahke ja pakkus, et tüdruk võib meie majas öö veeta. Lasi siis Jorma tüdruku sisse. Marssis teine kohe edasi Siimu magamistuppa ja tahtis sinna Siimu kaissu pikali visata. Aga eesti mees nii lahke ei ole ja pidi vaene tüdruk öö suures toas mati peal veetma. Aga tundus, et ta väga ei pahandanud, kuna magas või teeskles magamist terve aja kui me hommikusööki vaaritasime ja pannidega kolistasime. Kui tööle hakkasime minema, siis tõstsime tütto koti ukse taha ja lehvitasime hüvastijätuks.
Selliseid asju juhtub siis siin aasias.

HUA

Päikselist ja seiklusterohket uut aastat kõigile.

Tundub vist, et mu siinne graafik on muutunud nii tihedaks, et ei leia enam Teie jaoks aega. Kuid lihtne tõde on see, et hetkel on mu vaim lülitunud täielikult üle stand-by`le.
Minu ülikiire argipäev näeb tavaliselt välja nii.



Hommikul päiksetõusul kolin tavaliselt toast maja ette võrkkiike,kus siis piilun päiksetõusu ja loen. Mingil hetkel läheb Siim randa jooksma, mille peale ma püüan ka omalt laiskuse raputada ja üle tee merre ujuma minna. Hommikusöögiks on harilikult Jorma köök või kohaliku mehe Pho Po. Peale mida tuleb poistel tööle minna ja mind ootab järjekordne raske päev surfiklubis diivanikaunistus olla - loen, chillin, lohetan, chillin, võtan päikest, lobisen juttu, lohetan ja mudugi aeg ajalt aitan neid hard-working kärsituid eesti poisse hädast välja ja asendan aeglasi beach boysi. The hard life of a beach bitch. Õhtune eeskava on samuti ülitihe. Pikem kohalik kulinaariaelamus kõhutäiteks ja peale seda hängime kodus maja ees. Kella 10 paiku tavalsielt viskan juba koti peale, kuna silm nii raske, et hambaorgiga ka ei seisaks lahti.

Lohetanud olen siin vist peaaegu iga päev. Tuul on selline suht side-shore ja üsna ühtlane. Nii 11 ajal hakkab tavaliselt tõusma ja 4 ajal keerab täiesti side-shoriks, muutub ebaühtlaseks ja kukkub ära. Aga chop on muidugi mega suur, tõsiselt künklik kartulipõld. Aga ega kõike head ka ju ei saa tahta ja mida raskemad on tingimused, seda rohkem õpid. Kuna mu oma kallis lohekene ootab mind kannatlikult Allani kaitsva tiiva all filipiinidel,siis tuleb mul siin teiste lohesi testida. Kuna Jorma Havoc rändab ikka veel Finnairiga kusagil ümbermaailmareisil, siis tavaliselt sõidan Siimu 9 ruuduse Vegasega. Me oleme juba täitsa sõbraks saanud ja mulle täitsa meeldib. Kuna kohalik Cabrinha müüa hängib ja õpetab ka iga päev klubis, siis tassib mulle kogu aeg 2010 a Cabrinhasi proovida. Senine tax on siis olnud Nomad 11 ja 7 ruutu ning switchblade 9 ruutu. Nendest oli minu lemmikuks viimane. Mõnusalt stabiilne ja kui laine pealt veita popi viskab ja natuke pealetõmbad siis viuh tõstab õhku. Aga olgem ausad see kahe punniga depower nöörisüsteem on ikka väga haige, üldse ei saa aru palju powerit peal on ja jube kaugelt peab ikka minu maitse jaoks sikutama. Paari LF`i lohet olen ka näinud lendamas.

ja nii need päevad siin mööduvad ning juba homme pean asjad pakkima ja järgmise lennu peale tormama. Muidugi kui poisid ei ole mingil imekombel mu lennukipiletite kuupäeva ümber häkkinud. :)

Aga oli ka muidugi üks erandlik päev, ikka see päev kui aasta number muutus. Ükski Vietnami reis ei ole täiuslik ilma korraliku kohaliku mehe hot-potita. Nii me siis leppisime kohaliku kokakooli tüdruku Thuy`ga kokku, et teeme vanaaasta viimase õhtusöögi parimas Vietnami köögis. Kristjan naise ja lastega liitus meiega sellel üritusel. Koht ise oli täiesti toores - ainult vietnami keel, nukutoolid ja lauad, kõrvallaudades ainultkohalikud mehed, kel laua all puskaripudelid. Kristjan oma pea 2 meetriga nägi nukumööbli peal välja tõsine kalevipoeg. Eelroaks tellis Thuy meile springrolle, mida siis ise laua peal küpsetasime ja rullisime. Ning pearoaks oli imemaitsev hotpot oma täies hiilguses - juurikad, roheline, seened, igasugu rupskid, nuudlif, munad jne. Senise kogemuse põhjal võin jätkuvalt kinnitada, et Viet Nami köögist paremat on raske leida.
Peale sööki mõtlesime Kristjani juures rõdul natuke rummi libistada ja lobiseda. Hotelli omanik pidas samal ajal all bassu ääres väikse vanema generatsiooniga hoogsat pidu kuhu ka meie olime oodatud. vana aasta viimastel minutitel sai siis libistatud 23a vanust rummi, mis mekkis nagu konjak juba. Ning uus aasta tuli juba koos ehtsa sampanjaga. Mida veel võiks oodata ühest aastavahetusest. Et seda alkoholi suminat peast välja saada, tantsisime hommikuni rannaklubis. Enne magama minekut mõtlesime Jormaga väikse võiku teha kohalikus burksiputkas. Istusime ilusti nukutoolidele ootama. Ja nagu imeväel ilmus meie vasta 3 venelast, kes lõid lauda pudeli rummi ja coca. Sõime võileivad, jõime mõne klaasi ja sõna otseses mõttes põgenesime. Koju jõudsime täpselt kell 5 hommikul, milline ajastus, Head uut aastat eesti ja pere ja sõbrad. Ehk toob selline mitmekülgne ja unustamatu aastavahetus ka samasuguse aasta...


Palun yks Pho Po hommikus:o:ogiks


Miss Thuy kokakool


P:aikseloojangu surf Mui Ne's

Piltidega võib edaspidi olla veel kehvemad lood. Kuna otse loomulikult on õnnestunud mul mingis netikohvikus hankida mälukaardile viirus peale. Tänu sellele on vist terve posu pilte kaduma läinud ja väga ei taha seda mälukaarti enam oma arvuti taha lükata. Kui kellegil on häid mõtteid mida teha, siis andke tuld. Ilmselt uus kaart, jah?

Siim,pean su tarkusetera meeles. Btw uusaasta ööl tantsupõrandal poognaid visates, põrkas mu selja vastu üks tüdruk, kes kogemata ütles eesti keeles vabandust. Ütlesin vastu, et pole hullu, mina olen liisu. Mille peale kostis, et kas sa oles Siimu õde. hmmmm huvitav kas mul on sama suur aura kui sul, mis tabab mind ootamatult isegi teisel pool maakera. :)

Inx, kahjuks ei olnud see sõnum minult, aga mõted olid kindlasti minu omad ja ilmselt nii ta teieni jõudiski, kellegi abiga. :)