Mis värk on?

Minu pikad monoloogid Lõuna-Ameerika rännakutest on järjekordselt bluffiks osutunud ning taaskord võtab lennuk suuna aasia poole. Seekord siis hopsti üle Lõuna-Hiina mere Filipiinidele.

Filipiinid - 7000+ saart kaugel Lõuna-Hiina meres, kus taifuun on enam vähem sama klassi loodusnähe kui meil üks korralik talvine lumesadu. Maailma suuruselt teine arhipelaago (Siim, paranda mind, kui eksisin õigekirjas), Aasia kõige uhkemad riisiterrassid, mille vanust hinnatakse sinna kusagile kristuse sünni kanti ning muidugi nii paljudel saartel ei saa puudust olla lõpututest liivarandadest kuhu lained rullivad sisse kui kõige magusamad kesksuvised maasikad.
Täpselt selline koht, kus ligi 2 kuud natuke seljakotiga ringi vaadata ning pärastlõunal oma lohesurfi kiiksu rahuldada.

Iga algus on raske

Nii ka minu jõudmine virtuaalpäevikumaailma.
Aga nüüd olen ma kohal ja lootust on, et ehk saab siin blogis järgnevate kuude jooksul olema väheke lugemist üleval ning kõigil huvilistel võimalus minuga kaasa rännata.