Maailma katuse poole...

Keegi rääkis mulle kusagil, et inimese sisemises geenipangas pidi peituma üks lõbus geen, mis võiks kanda näiteks nime "magus hammas", sest ajab meid šokolaadi ja komme vitsutama.
Kas siis meis peitub ka geen nimega "rutiini talumatus" ning tema kõrval vasakul oksal "seikluslust" ja "püstihull" ...? Või kui need geenid on veel avastamata, siis langesin jälle vanasse harjumusse "asjad kiirelt kokku ja minema".

Seekord siis midagi uut, midagi kõrget ja ilmselt ka midagi füüsiliselt väsitavat. Nimelt üks korralik mägimatk maailma katusele.... või noh olgem ausalt katuse jalamile. Sest nii soe ma veel peast ei ole, et sinna otsa tahaks ronida. Plaan on siis seljakott selga visata ja 3 nädalat himaalaja mägedes ringi ronida, eesmärgiga jõuda Everesti baaslaagrisse. Ja miks sinna. Eks ikka selleks, et näha seda vaadet oma silmaga. :D

Uut on siis seekord nii palju:
- et mul on kaaslased, kohe mitu tükki
- rada on sadade tuhandete matkajate jalakeste ja jaki sõrakeste poolt korralikult sisse käidud
- ise ei pea plaani ja kava tegema, vaid saan rahulikult grupi lõpus keel vestil teiste järgi sörkida
- ja lootus on isiklik kõrgusrekord viia täiesti uuele mängumaale ning järgi testida, kas ma ikka olen oma vanemate võsuke või sünnitusmajast hangitud sohilaps.

Minu viimasest korralikust mägimatkast on möödas umbes täpselt 25 aastat e. nalja hakkab saama.
Ilmselt mägedes pikka ja juttu ja interneti ei ole. Ning pärast riputan ehk paari pilti seiklusest ka siia üles.

Kuid üks, mis kindel. Selle retke kõige hirmsam osa peitub müstilises Luklas, kuhu tuleb vastu mäe seina maanduda ja kuristikku õhku tõusta.  (Mõlemad pildid varastatud interneti avarusest.)

Namaste Himalaya!

Surf on äge

Nagu niuhti ongi järjekordne talv möödas ja kevad uksest sisse kargamas. Ja seega mul aeg aafrika tolm jalgadelt pühkida.

Kui sa tahad teada, mis ma sellest surfielust siin arvasin, siis kiika mu surfipäevikusse
http://unitedkiters.ee/blog/liisu/1112-talv-aafrikas/

või kui pole just surfilainel, siis pane see blogi nüüd vahelduseks kinni ja mine tee üks Lõuna-Aafrika vein. Soovitavalt Pinotage.

Miss Soe Aafrika Päike ja Härra Jahe ;)

Lehva lehva!

Wildlife encounter

Me kõik teame, et Aafrikas elab palju imelikke loomi, keda Eestis võib ainult loomaaias kohata, kui sedagi. Muidugi tänaseks on lõuna Aafrikas täiesti vabas looduses elavate suurte loomade populatsioon muutunud peaaegu olematuks. Põhiliselt siis salaküttide suurepärasele tegutsemisele. Kuid samuti möödunud sajandil valitsuse poolt heaks kiidetud massilisele imetajate tapmisele kuna söögi ja joogi otsingutel hävitavad nad liiga palju farmerite põlde ja karja. Loomakaitsjate visa töö tulemusena on suudetud luua mitmeidki suuri rahvusparke, kus loomadel on võimalik elada oma keskkonnas ning selle tulemusena on nii mõnedki väljasuremis äärel olevad liigid hakkanud vaikselt taastuma. Kahjuks suudavad aiad hoida ainult loomi pargis ja mitte inimesi väljas. Sest koos rõõmsameelsete turisti hordidega hiilivad parkidesse ka salakütid, sest loodusest neid küttida on pea võimatu enam.

Aafrika absoluutselt kõige populaarsem turisti magnet on termin "Big 5" ehk lõvi, elevant, ninasarvik, leopard ja buffalo. Big 5 kutsutakse neid selle pärast, et nad on enim ihaldatud saak salaküttidele. Nendest ninasarvik seismas uhkelt kõrgemal poodiumi astmel, kuna siiamaani billion hiinlast usub, et ninasarviku sarves peitub nende mehelik uhkus. Üksi sellel aastal on LAV'is tapetud juba 134 ninasarvikut, sellest umbes 2/3 Krugeri rahvuspargis. Ninasarvikute päästmiseks üritatakse küll ette võtta üsna drastilisi meetodeid, nt sarvede mürgitamine, kuid paljud usuvad, et valitsus töötab vaikselt salaküttide poolel.

Minul kahjuks ninasarvikut kohata ei õnnestunud. Aga wildlife encounters e. loomadega kohtumised oli meie väikse tuuri põhieesmärke. Selle väikse tuuri raames, mis ma Birksi, Kalli ja Lennartiga ette võtsin külastasime nii väikseid loomade varjupaiku, era loomaaedasi kui suurt Addo Elephant Rahvusparki. Siit väike pildiseeria sellest imelisest imelisest kohtumisest wildlife'iga.

Esimene kohtumine wildlife'iga, alapealkirjaga "Leia orav".

Kellele ninasarvik, enamusele siiski tuntud kui Pummba.

Dung beetle on üks ohustatumaid liike Addo rahvuspargis, kui ta teede peal värskest elevandisitast rulle veeretab.

Mr. Buffalo

Elevandipere. Tänaseks on Addo pargis sälinud vaid paar vana elevandi mammit, kel au kanda sarvi. Mingil põhjusel  kõik nais pisipere sünnib ilma sarvedeta. Selle põhjuseks võib olla järjepidev sarvede maha lõikamine minevikus salaküttide poolt. Probleemi üritatakse lahendada Krugerist ümberkolitud isas isenditega, et verd veits rikastada. Siin pildil on sarvekandjaks muidugi härra nagu terav silm märkab.

Kui Addo Elevandipark 30-ndatel loodi, et päästa viimaseid alles jäänud elevante regioonis, siis elevantide populatsioon oli täpselt 11. Tänaseks on aktiivselt tegutsenud elevandid suutnud toota hulgi pisiperet ja nende populatsioon pargis ulatub 500 ligi. 

Ainult hr. Kall suudab sittuvast loomast pilti teha. Siin siis sittuv saakal.

Valmis safariks. Terva silm märkab esimeses reas ninasarvikut. ;)

Burchelli sebra teeb eriliseks tema kasuka värv, mis peale tavalise musta ja valge tooni sisaldab ka pruune triipe.

Mr Kudu.

ja passikontrolör hr. Lõvi

Väiksed paaviani ülbikud.

Maailma kiireimad loomad gepardid. Härra tahtis neile pai teha.

Gepard viis Birksi jalutama

Esimene kohtumine valge haiga puuris

ja hiljem juba ilma puurita. 

Hamstri sarnane Dassie on siin tihedalt spotitav. Rahvasuu räägib, et tema lähim sugulane on hoopis elevant. ;)

Kirjakut õnnestus meil ainult aedikus kohata.

Need kodumaised elukad tunnevad ennast siin kõikjal koduselt.  Nende liigirohkus on põhiliseks lõunalauaks haidele.

We kindly note that your journey through Africa is more pleasant if you do not stick your fingers through the fence into Africa.

Kogu wildlife encounterit saatis pidev teadmine, et sina istud puuris ja loomad on tulnud sind vahtima.   Hommikusöök ;)

Fotode autor herr Kall. Kahjuks ülejäänud ajal tegeles ta rohkem veini degustatsiooniga ja rohkem looma pilte ei leia. 

Süsimust huumor

Peale selle, et peaaegu kõik Lõuna-Aafrika tänased elanikud jagavad ühist minevikku (seda et nad kõik on siia kusagilt maailma nurgast sisse rännanud), jagavad nad ka väga sarnast huumorisoont. Algul võttis see huumor isegi natuke kohmetuma ja kohati nagu ei saagi aru, kas tegemist on ikka huumoriga. Aga huumor ei ole surnud. Ning nimetasime selle väga omapärase zanri "süsimustaks huumoriks". ;)

***

If you want to dive with the nile crocodiles in the cage you have to pay a little extra. If you want to dive without the cage, we will pay you.
(minu konarlik tõlge eesti keelsele lugejaskonnale ehk emale. ;)
Kui  te soovite sukelduda niiluse krokodilliga puuris, siis see maksab natuke lisaks. Aga kui te soovite sukelduda ilma puurita, siis me maksame teil.)

***

The nile crocodiles are the second most dangerous animals to humans in africa. Don't be afraid we already fed them 2 tourists today.
The most dangerous animals are the hippos.
(Niiluse krokodillid on ühed ohtlikumad kiskjad inimestele aafrikas. Ärge muretsege me söötsime neile juba 2 turisti täna. Kõige ohtlikum kiskja on jõehobu.)

***

Läksin siis mina jaanalinnuga sõitma.
Don't be afraid. He is a very friendly ostrich. He's name is Satan.
(Ära karda. Ta on väga sõbralik jaanalind. Ta nimi on Saatan.)

***

When you want to meet the cheetah cubs it cost's you a little bit of money. If you want to meet the tiger cubs, it cost's you a little bit more money. Meeting tigers is for free. It will only cost you an arm and a leg. Your wife can collect insurance.
(Kui sa soovid kohtuda gepardi poegadega, siis see läheb sulle natuke maksma. Kui sa soovid kohtuda tiigri poegadega, siis see maksab natuke rohkem. Kohtumine tiigriga on tasuta. See maksab sulle ainult ühe käe ja jala. Su naine võib kindlustusraha taodelda.

***

Kudu's like to move around. They are very good jumpers and can jump the 2.5m fence with no problems. (Elektriaed hoiab elevante ja teisi loomi rahvuspargi piirides, et jahimehed ja farmerid neid küttida ei saaks, kui nad pahandust teevad.) Some of the alien kudu's also like to move inside the fence to seek refugees from the hunters outside. For border guards we have the lions here to check for the expired passports.
(Kudud armastavad ringi liikuda. Nad on väga head hüppajad ja suudavad 2.5m aiast vabalt üle lennata. Mõned võõr kudud armastavad ka aeg ajalt aia piirides asüüli otsida jahimeeste eest. Piirivalvuritena on meil tööl lõvid, kes töötavad passikontrolli osakonnas.)

***

People believe shark's are men eaters. It's not true. They eat women too.

***

Robot

Pikk blogipaus on suurel määral tingitud kolme kahvanäo saabumisest aafrikamaale, mille tulemusena sai rohkem looduses mütatud kui arvuti taga oldud. Aga üritan miski hetk viga heastada reisimuljetega.

Seniks mõned lood liiklusest.

Kolm kahvanägu on värskelt saabunud lennukilt. Olen mingi ime läbi suutnud auto rentida, lennujaama üles leida ning kõike seda õigeaegselt ja ilma suurema liikluskatastroofita. 

Kaaspiloot Kall: jube imelik on istuda roolis, aga rooli ei ole. Kle see parkimisaparaat on valel pool. ah õige.

Piloot Liisu (lennujaama parkla väravas): Kuhu ma nüüd sõitma pean?

Kolm tumma nägu vaatavad vastu: eeeee....

PL: ah hoian siis siia ritta ehk viib kuhugi 

Teretulemast vasakliikluse paradiisi ning tundus, et Kall asus oma telefonis koheselt navi seadistama. ;)

***

Kaaspiloot Kall: tee sellelt järgmiselt ristmikult parem pööre

....

KK: eeee.... sa pidid teisele poole pöörama

Piloot Liisu: sa ju ütlesid, et keera paremale

KK: noh, ma mõtlesin, et tee parem pööre... noh see pööre, mida on lihtsam sooritada. et siis sinna teisele poole

PL: ahsoo.... 

KK: no kõik on ju väga lihtne. Parem pööre on see pööre, mida on lihtsam sooritada ja raskem pööre on see, mida peab üle teise sõiduraja tegema. Nimetagem seda siis pahemaks pöördeks.

PL: mida k****!?!.... et mul on nende parema ja vasakuga niigi keeruline...

KK: no kasutame siis "siia" ja "sinna"...

***

Jalakäijate valgusfoorid on siin ühed huvitavad tegelased. Rohelist annab muidugi alati pikalt oodata. Kui ta lõpuks saabub, siis mina oma kiire gaselli kõnnakuga jõuan tavaliselt poole tee peale, kui juba lööb punase ette. Ma pole kordagi isegi rattaga suutnud rohelise tule ajal üle tee jõuda. 

Kas nad kõik siin spurdivad sama kiiresti kui gepardid?! 

Aru ma ei saa kuda aafriks vanaema üle tee kõnnib!?! 

Birks muidugi arvas, et vanaemad ei käigi väljas ja üle tee.

***

Ahjaa, huvitav millele võiks vihjata tänase blogi postituse pealkiri siin riigis?

Vastus kommentaari ning esimesele äraarvajale toon aafrikast üllatuse. ;)

Hunt kriimsilm

Pean suurima kurvastusega teatama, et Aasia kaunitar saadeti piiri pealt tagasi ja minu kulutused tagastati mulle. Päris kiiresti liiguvad need asjad siin Aafrika panganduses.

Aga vahe peal jõudsin proovida juba erinevaid ameteid, mis leiva võiks lauale tuua.

Naabripoisi mett villimas.

Oma tehtud, hästi tehtud!

Samuti proovisin amatöörist profi leeri üle minna ning võtsin osa oma esimesest lohesurfi race võistlusest.

Algus on palju lubav

Sel ajal kui teised stardivad. ;)

Mis lõppes siis minu jaoks auväärse III kohaga (teeme nii et keegi ei küsi mitu võistlejat oli). Finisheerides ei näinud ma vees enam ühtegi võistlejat. Hiljem staabis uuriti, et miks ma ei finisheerinud. Selgus et tugev hoovus oli poid paigast nihutanud (selle pärast siis ka põhjus miks kaart ei klappinud, mis merel toimus ;) ) ja siis nagu muuseas kõik võistlejad otsustasid mingi ühise telepaatiaga finishi asukohta muuta. Võib olla mu alateadvus ei ole veel kodeeritud neid teateid vastu võtma. Igal juhul auhinnaks oli loos, millest ma siis kättemaksuks koore riisusin. Nüüd võin oma uute päiksekatega linna vahel edvistada ja tõdeda, et proffi minust ei saa. ;)

Ma vist olen unustanud siin blogis jagada, et minu kallis või(s)tluskaaslane sai juba mõnda aega tagasi omale nime. Nimelt sõidan ma nüüd merd Mr. Hippopopulus'ega või lihtsalt Hippoga.

Sõber, hea ...

Igaüks olgu vaid enese moodi -

selline nagu ta maailma loodi.

Raske on mõelda laenatud peaga,

leppida sunnitud kurja ja heaga,

mahtuda ühtede mõtete alla - 

igav on ühtviisi olemas olla.

Rõõmsat sõbrapäeva minu kallid sõbrad!

Aasia kaunitar

Elu on ikka täis väikseid üllatusi. Eelmise nädala üllatuse avastasin täiesti juhuslikult oma pangakonto pealt. Tundus teine kuidagi eriti madalseisus, mitte et seal midagi hiilgavat üldse oleks.
Paari suurema väljamineku juures oli selgituseks mingi huvitav koduleht. Mõtlesin et klõpsan ja kaen perra, mida ma siis nii palju kulutanud olen. Oh seda imet, kui koduleht avanedes teatas, et olen omale Aasiast tuttuue pruudi tellinud!!!
Huvitav, kuidas must äkki selline inimkaubanduse aktivist on saanud. ;)

Peale väikest ajuraginat jõudsin järeldusele, et minu naiivset heatahtlikust oli ühes restoranis kuritarvitatud ning ettekandja ilmselgelt minu koodid ning numbrid kopeerinud. Loodedavasti jätkub ka temal piisavalt heatahtlikust ning pruut saabub varsti minu ukselävele. Ootan huviga. Huumor ei ole surnud! ;)

Võib olla on see märk, et oleks aeg tööd otsida! Seoses sellega pakkusin naabripoisile, et võin ta mee tünnist purkidesse villida, kui ta mulle õhtusöögi välja teeb. Tavaliselt laseb ta koristajal seda teha. Olen avatud järgmistele huvitavatele pakkumistele.

Hea lootuse neem

Kaplinn on ikkagi suurlinn. Elan siin äärelinnas ja jääb mulje, et suurlinna melu jääb kaugele üle lahe. Siiski ka siin äärelinnas tunnen tihti suurlinna survet. Masside surve, autode tihe vool, pidev edasi tagasi sebimine – kõik see avaldub inimeste kiires ja närvilises elutempos. Ja kuigi üritan kõige selle keskel olla enamus ajast üsna zen, võib see vahest üsna raske olla. Selle pärast on vahest hea siit eemale saada.

Kaplinna võlu võib olla peitubki selles, et kõik on siin üsna lähedal ja kätte saadav. Meri, tuul, lained, surf, peod, shopping, mäed, loomad, veiniistandused, palju müra ja melu ning looduse rahu ja vaikus.

Laura ja Marco

Otsustasime siin eelmine nädal Lauraga, et on vaja natuke kodust välja saada ja plaanisime väikse tripi. Mõte oli minna Hea Lootuse Neeme tippu matkama ja telkima. Et seltsis on segasem kutsusime itaalia poisi Marco ja hollandi sõbsi Jasperi ka kaasa. Kuna nädalavahetus kiskus väikseks peoks, siis suutis Jasper ennast ootamatult ära kaotada. Seeneuimast hoolimata suutis ta meile sõnumi saata, et me ta puhta pesu ja sussid kaasa haaraks, ning ta kusagilt pärapõrgust kaasa korjaks. Peale väikest seiklust ja kaardilugemist leidsime ennast hommikul kell 7 megasuure villa juures. Sellist pilti pole ma vist varem näinud. Kõik toad ja diivanid olid täis magavaid peolisi. Aed, mis oli ilmselt uhkem kui Tallinna Botaanikaaed oli täis pudeleid ja kõiksugu trääni. Veranda oli täis valget pulbrit, millega olid ka mitmed magajad kokku määritud. Hiljem küll selgus, et tegemist oli jahuga. ;) Veinikelder, mis oli korraliku toa suurune oli pärani lahti ja ilmselt korralikult ära rüüstatud. Hiljem saime teada, et ka vanemate special pulmaaastapäeva veini oli kusagilt kurgust alla voolanud. Möllasime seal nii tunnikese ringi ja püüdsime nendest lõpututest tubadest ja aiast oma sõpra leida, aga lõpuks pidime alla vanduma.

Baboon

Hea Lootuse Neem on suur turisti magnet. Arvatakse et tegemist on aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning punktiga kus Atlandi ookean ja India ookean kohtuvad. Tegelikult ei ole see kumbagi. Tegelik Aafrika lõunatipp ja ookeanide kohtumispaik asub hoopis Cape Agulhas, mis on nii umbes 150 km siit kirdes. Mis siin kohtuvad on soe Agulhase hoovus ning jahe Bengaali hoovus, mille tulemusena on neem tihti kaetud udulooriga ning tugevate tuulte ja hoovuste meelevallas.

Kuna telkimise eest taheti liiga palju raha saada, siis otsustasime teha väikse matka ümber neeme tipu. Peale matka võtsime ette väikse ranna pikniku ja lebo. Kui ootamatult langesime baboonide rünnaku ohvriks. Just kõige rahulikumal puhke hetkel otsustas üks pätt meie kotte rünnata ja kiiruga leivakoti kaasa haarata. Muidugi nähes et me suurt midagi ootamatu rünnaku vastu ette ei võtnud, siis kalpsas teine tagasi ja hakkas mu riiete kilekoti kallal kraapima kuni sai õunakoti kätte ning jooksis lähima künka otsa seda meie nina all nosima. Endal väike poeg kõhu peal rippumas. Mutt pani nii 2 kilo õunu 2 mintsaga piistu ja siis tahtis veel süüa juurde saada. Korjasime oma viis asja kokku ja viskasime varvast. Hea et niigi pääsesime kuna randa mööda lidus juba nii kümmekond seltsilist meie poole. 

Väike varas 

Cape Point

Laura ootab lainet

Kohalik elanik

Ja naabrid. Taustal kuulu järgi super hea lainespot

Silvermine

Loodus on siin võrratult vaheldusrikas, ning järgmine päev läksime Silvermine’i tammi ujuma. Tegemis on järjekordse rahuvpargiga ja ainult paarikümne mintsa kaugusel linna keskusest. Vahelduva vihma ja uduga nii kilomeetri kõrgusel mägede vahelises tammis ujuda on super kogemus.

Ja mis võiks peale sellist füüsilist koormust veel parem olla kui väike veini degustatsioon. ;)

Splattered toad

Lõunavaalad

Piilusin internetis ringi ja sain teada, et Southern Right Whale e maakeeli Lõunavaal on kiusvaalaline ning kuulub silevaallaste sugukonda. Neid on lihtne tuvastada suurte heledate paksendite järgi, mis kasvavad enamasti pea piirkonnas ning neil puudub seljauim. Arvatakse, et neid on umbes 10 000 isendit lõunapoolkera jahedates vetes. Lõunavaalad ei saa ujuda üle ekvaatori põhja poole ja sealsete liigikaaslastega seguneda, kuna naha alune paks insuleeriv rasvakiht ei luba nende kehasoojust troopilistes vetes hajutada. Emane lõunavaal võib kasvada kuni 15m pikkuseks ning kaaluda kuni 47 tonni. Isane veel võimsamakas. Nende looduslik eluiga on kusagil 90 – 100 aastat. Nad on aeglased ujujad ning jäävad peale tapmist vee peale ujuma, mis tegi neist vaalaküttide lemmik saagi ning siit ka liiginimetus „right whale“. 

Talve ja kevadkuudel (juulist-novembrini) saabuvad lõunvaalad ranniku äärde, et varjatud lahtedes järglasi ilmale tuua. Hermanus, u 2h kaugusel Kaplinnast, India ookeanis on siis üks populaarsemaid vaalavaatlus kohtasid regioonis. Suvekuudel nende kohtamine on üsna haruldane sündmus. Tavaliselt hängivad lõunavaalad ema ja lapse paarina. Kuid kuna nad on üsna mänguhimulised ja seltskondlikud, siis tihti kohtab neid ka suurte gruppidena. Pildid pärinevad interneti avarusest. 

Emane lõunavaal ja beebi.

Meie esmakohtumine toimus nädalapäevi tagasi. Passisin rannas kuttide järgi, et koos minna õhtusele downwind sessioonile. Kui äkki üks sõber lohetab kaldale ja teatab, et tule siva vette, väljas on vaalad. Holy shit! Nii palju adrenaliini ja hirmu korraga pole ammu juba ajus ringi voolanud. Tugev tuul ja lainetest loksuv meri ei tee vaatlus protsessi just lihtsaks. Tahaks ju lähedale minna. Samas on suur hirm, et äkki sõidan otsa. Raske on isegi ette kujutada kohtumist millegi nii suurega. Tundub et väiksem vaal on poja, kes hängib külili pinna peal ja vehib oma võimsa uimega meid tervitada. Aeg ajalt vee alla sukeldudes ning oma uhket saba demonstreerides. Hilisemal interneti reidil avastan, et see on nende üks lemmiktegevusi-mänge. 

Järgmisel hetkel teen ehmatusest püksi, kui emavaal, suur nagu liinibuss, minust vaid paarkend meetrit eemal pinnale ilmub ja võimsa pahvakuga väikse purskkaevu välja saadab. Kõik on kontrolli all.

Mingil hetkel üritan lisandunud sõbrale käega näidata, kus ma vaalasi viimati märkasin. Ootamatu tuulepuhang rapsas mu 5 ruudust linnukest ja saadab mind karsumm tasakaalust välja. Üsna kiiresti saab adrenalin uued mõõtmed, kui ma paaniliselt üritan oma lauda kätte saada ning naasta pinnapealsesse turvalisusse.

Viskan veel viimase pilgu seljataha ning suundun laineid küttima.

Lehvitame möödunud aastale

Panen veel mõned möödunud mälestused jõulust ülesse. Ei tea juba mitmes kord järjest lumeta jõuludes viibida. Jõulutunnet ilma lumete ei ole, aga hea põhjus natuke rahulikult maha istuda on ikka olemas.

Jõululaupäeva veetsime hollandi tüdrukutega head ja paremat kokates meie väikses kodus.

Hollandi gäng

* * *

Esimese jõulupüha hommik oli super ilus päikseline ja rahulik. Ning äratuseks tegime Lauraga väikse SUP‘i (stand up paddleboard) sessiooni ookeani peal. Sõudsime ringi ja meie õnneks olime peagi väikse delfiini parve ligi. Veidike hirmus, kuid uskumatult äge on olla nii lähedal sellistel suursugustel kaunitaridel. Alati natuke teadmatust, kus nad just hetkel viibivad. Tahtmine neid suuri mereloomi kohata on alati suur. Kuid neid meres märgates on esimene ehmatus alati suurem, jalg väriseb, terve keha on hirmust halvatud ja siis aju ütleb, et tahaks ikka lähemalt näha ja veel lähemalt. Imeline jõulukink looduse poolt.

Keskpäeval algas rannas suurem jõulupidu. Pole nii palju rahvast rannas ammu enam näinud. Toimus igasugu hulle võistlusi kostüümides ja ilma. Mina osalesin body drag’i võistlusel. ;) Nii palju huumorit. Ja ma peaks ju body drag’i kunn olema. Õpetan seda iga päev. Põhimõtteliselt oli lugu lihtne. Meres oli poi, mis tuli ära krüssata ja siis nii kilomeetri jagu allatuult lasta. Lendasin nagu lutsukivi seal. Peaaegu kaotasin oma püksid ära ja kui rinnad vähegi väiksemad oleks, siis oleks ilmselt trapets ümber kaela nagu koerarihm olnud. Poisid tegid mulle lõpus väikse blokeeringu, kuna olin kõige väimine, nii et lõpetasin auväärse 5nda kohaga ning naiste arvestuses lausa esimesena. Peab vist ikka aus olema ja mainima, et olin ainuke naine. 

Peale seda toimus veel „old school“ võistlus. Relvastuse valikus oli hulganisti pärleid – üks Wipika 2 liiniline, Wipika 4liiniline, ürgne gaastra C lohe. Ei julge siin nende lohede vanust isegi pakkuma hakata, laudadest rääkimata. Seda võin ma öelda, et nii palju nalja pole ühelgi lohevõisltusel saanud. Ulme mis trikke sellise eelajaloolise varustusega teha üritati.

Keegi veel mäletab selliseid lohesi?

Püksid on muidugi täielik maasikas tordil.

Lahingusse

Oldschool tandem

Ja jõulupüha võeti kokku väikse peoga hommikuni.

* * *

Ning uus aasta saabus mulle seekord Kaplinna peatänaval suure rahvamassi keskel. Polegi nii suurel tänavapeol varem osalenud. Ja peab vist tõdema, et seal tekkis mul tunne, et võib olla olen ikkagi Aafrikas. Suurem osa võõrleegionäridest ehk siis eurooplastest, kes siin suvitavad, suundusid erinevatele festivalidele ning peatänav oli põhiliselt täis tõmmumat nahatooni. Jämmisime päiksetõusuni.

Nii see vanaaasta õhtu algas. 

Saime tiivad. 

Ja kusagil siin käis möll ikka edasi.
Jim Bo, Florise ja Marcoga uues aastas.

* * *

Järjekordne aasta on mööda veerenud. Üsnagi erakordne aasta minu jaoks, sest nägin ainult ühte hooaega. Kokku suvitasin päikse all kolmel kontinendil. Elasin koos nelja erineva inimesega. Kohtusin hulganisti uute huvitavate inimestega, kes kujundasid ringi või täiendasid minu ajupanka. Mõned nende seast kannavad endaga erilist rolli, kuna jäävad minu ellu ja mõtetesse kindlasti edasi.

Püüdsin elada lihtsat elu – vähem asju, rohkem inimesi. Hästi süüa. Nautida hetki ja kohti. Mitte kiirustada. Mitte stressata. Õppida peatuma ja tegema mitte midagit.

Ootama ja märkama asju kui nad minuni jõuavad ning uksi, mis teel avanevad. Ei kohanud küll suurt armastust, aga selle eest püüdsin iseennast rohkem armastada.

Tore, et mind innustate blogima ja mind oma mõtetes kannate, hoolimata sellest, et nii palju eemal viibin. See toob mulle palju rõõmu.

Aga nüüd on aeg asuda uut huvitavat aastat nautima!