Surfipäevad

Jaanuarikuu on siis minu surfikuu. Esimene nädal möödus üsna rahulikult. Tuuled enamasti nii 10-15 knotsi. Kuna hoovus ja lainetus on siin üsna tugev, siis see tähendab väga "light wind" tingimusi. Selle aasta lubadus oli siis wavelauaga sõitma saada. Ning vaiksemad ilmad oli selleks üsna hea trenn. Minu 10 ruudune lohe tahtis üsna palju tööd et nendes tingimustes käima minna, aga nalja sai palju. Wavelaud kannab hästi ja alla tuult saab ikka sõita. Ja et päevad lõbusamad oleks, siis aeg ajalt laenasin Tommilt skimboardi, mis on väga lõbus mänguasi.
Ning lõpuks siis saabus minu viimasel nädalal pikisilmi oodatud torm. Tuuled siis nii 20-30 knotsi vahel üldiselt. Kui vihmapilv peale tuleb siis ka rohkem. Ja just selle jaoks oli mul kaasa tiritud kullakallis 6 ruudune havoc. Algus oli kole vesine ja nii mõnigi kord sai pesumasinast läbi käidud. Aga peale 5 päeva kõva trenni toredas seltskonnas võib öelda, et missioon on täidetud. Annaks taevaisa edaspidi ainult tuult ja laineid.

Seltskond kellega siis päevad mööduvad on väga kirju. Põhiliselt on meil siis välja kujunenud oma kolmik, kellega koos hommikusi ja pealelõunasi sessioone teeme - mina, Allan ja suomen poika Tommi. Dan the Man from Hawaii kimab ka oma surfilauaga samal ajal vee peal, vahest koos meiega, vahest ainult täpp silmapiiril. Paar päeva tagasi saabus Boracaylt väike seltskond türklasi siia järgmisest KTA etapiks treenima, mis toimub siis kuu lõpus Mui Ne's. Jorma sõber Cedad tavaliselt lendab ainult 3ndal korrusel, nii et meie õnneks ta eriti ette ei jää. ;) Aga selle eest on Mihkel leidnud omale kaaslase kellega koos laguunis trikke lihvida ja nüüd on Mihkli näol isegi aeg ajalt naratust näha.

Tavaliselt siis hommikul kell 6 äratus. Kõrval bangalosse Tommi juurde hommikusele pudrule ja kohvile. Ning siis kohe veele. 2-3 tundi surfi ja siis chillime rannas ja ootame kuda teised vaikselt randa ilmuvad ja oma lohesi hakkaavd üles panema. Peale lõunasööki ja väikest uinakut teeme tavaliselt teise 2-3 tunnise lõuna sessiooni. Eile oli siis minu tähetund kui jäin sutsu kauemaks vee peale passima ja mõtlesin ühe tumedama pilve ära oodata. Tuul ma pakun oli 40 knotsi või peale. 6 lohe oli täiega üle, aga noppisin laineid nagu värskeid maasikaid. Oi mis rõõm. Nagu minu kallis vend Siim kunagi ütles targad sõnad - lohetamine on selle pärast nii fun, et iga päev kui sa välja lähed tunned arengut ja õpid midagi uut.

Vahe peal siis vahetasin ka elukohta. Kuna mu kullakallis ema arvab, et tema ainuke tütar võõrsil kindlasti nälgib ja elab põõsa all, siis aeg ajalt kipun ma oma pangakontol mingeid ootamatuid kingitusi leidma. Otsustasin siis viimase nädala puhul ema rõõmuks ennast hellitada ja kolisin uhkesse bungalosse, kus sees lausa soe vesi ja kont. Huvitaval kombel ei osanud ma selle ootamatult sülle kukkunud luksusega midagi peale hakata ja alles 3ndal päeval märkasin, et võiks ka dusi alla minna. ;)

ja mis siis küsimuste vastusse puutub:
Valdek, ma näen et sinus peitub palju näinud, palju teinud aasia rändur, kes kõik kohvid ära maitsenud/ ära googeldanud. ;)
ja Siim, i like the way you think! ;) Selle 7in1 combo võtaks igal hommikul ja saatanaks sõitmine saab mu uueks missiooniks.

Igal juhul siin siis 7 in1, tehke järgi



ja minu varustus siis viimasel nädalal - crazy liisu fly away...... ;)



ja 66 on siis mu lemmiktingimused, kl 6 hommikul 6 ruutu lohet ja kui veab ka 36 knotsi tuult. aga olgem ausad, ennast saatanks sõitma kõlab palju paremini.... ;)

ja siit siis after surf combo Mike'i baris - riisisupp Lugau, kuhu siis kupatasin väikse tofu salati ja kõvasti küüslauku ning väike rummi koks. ja see kõik 20 krooni eest.

Mis sa arvad?

Nii nii. Kuna ma olen nüüd niii mõnusalt väsinud ja kõik kohad valutavad hommikusest 2 poole tunnisest lohesessioonist, siis mõtlesin teile veel viimased ajugümnastika ülesanded välja.

1) Hommik algab mul tavaliselt kohvi ja pudruga. Igas riigis siin aasias on oma lemmik kohvisordid. Filipinode lemmikuks on meil koduski tuntud laisa mehe kohvi Nescafe 3in1. Kõik ilmselt teavad, mida see number 3 seal ees näitab, aga kui poes on müügil kohvi 7in1, siis millele võiks see number 7 seal ees viidata?

2) Pärast kiiret hommikusööki tuleb kohe esimene lohesessioon. Kuna minus peitub wanna-be surfibeib, siis kõik minu lohetamise aeg ja energia kuulub surfilauale, mis kannab nime Crazu Fly. ;) Mis peitub selle nii sobiva nime taga?

3) Ja kogu selle ajugümnastika lõpetab selleks korraks minu hetke absoluutselt lemmik numbrikombinatsioon 66. Mis te arvate, mis nende numbrite taga võiks peituda? ja kui see oli lihtne, siis proovige veel 6636... ;)

Tuul hirmsasti paugutab, peab vist vette tagasi ronima.

Tule tuul ja puhu ära

Tule tuul ja puhu ära
meie lapse valu
Tule vihm ja uhu ära
meie lapse valu...

Elu on muutunud rahulikuks kulgemiseks toast randa, tuule check/ootus, hommikusöök, rannas hängimine, raamat, tuule ootus, lõuna, tuule ootus, chillimine, natuke arvutis kolamist, õhtusöök, väike rumm ja uni.... tuul paistab juba silmapiiril aga veel kätte ei taha anda, mängib peitust. Nii et suuremalt jaolt saab ainult vaadelda kuidas silmapiiril tohutud veemassid tõusevad ja kaovad.... aga tulemata ta ei jää....

Eile oli pühapäev. Ning päev läbi käis tohutu möll. Kohalikke oli terve rand ja küla täis. Ujusid, tegid tervisesporti, noored pidasid kekatundi ja teatejooksu võistlusi, vanakesed kogunesid parki mingile poliitilisele üritusele. Jagati vist mingit tasuta nänni. Märtsis on siin ka kohalikud valimised tulemas, nii et kohalik poliitik pani savipätsi - jagas tasuta ravikindlustuskaarte või miskit ala.

Kui tuult vähegi on puhund, siis ma ikka tiksun lainetesse. Surfilauaga saab ka väheke väiksema tuulega edukalt allatuult kruisida. väga väga lõbus. ja muidugi eriti palju nalja saab skimboardiga, hea tasakaalu harjutus kõigile. selle peal võid lausa kõndida. väga lõbus kui lähed lainest läbi, kerge hüpe ning kõnnid vee peal edasi kiiremini kui laud... väike "jeesuse kõnd"...
Ühe korra käisin ära ka pesumasina trumlis, sellise mõnusa villapesu tsükkli ajal. Oled seal keerises sees, aru ei saa kus on maa või taevas, kuhu poole on üles, kuhu poom kadus, millal lohe lainet tabab ja puruks ennast rebib.... ja siis äkki on jälle taevas pea kohal ja lohe hõljub kenasti taevas ja chicken loop on aasa tagant lahti tulnud ja vaevu hoiab veel "donky dicki" otsast kinni. vahest ikka veab ka ja jälle uuele katsele...

nii need päevad tohutu kiirusega kulgevad, nii palju tegemist:

kohalikega saab rannas hängida,


võib olla natuke sportigi teha,


baaris kindlasti natuke chillida ja rummi libistada,


loomaaias käia teadmisi täiendamas


või laste mänguväljakul liugu laskmas.


Nädalake veel jäänud, nii et kui teil nüüd on mingeid küsimusi mulle, mida tahate teada või mida ma võiks järgi uurida või millest te tahaksite et ma veel kirjutaks, siis andke teada. püüan abiks olla.

Pilte vee alt

Panen siis üles natuke vanaemaid pilte El Nido päevilt, kus päevad möödusid snorgeldades ja laguune avastades. Pildid pärinevad Julia kaamerast.

Saage tuttavaks. Minu esimene looduses trehvatud kilpikonna.



Sissepääs "secret beachi" mõõna ajal.



open sesami, sisenemine laguuni

„Simple Life“, season 3, episode 38

Sama kiirelt kui number 9 muutus 10., jõudis kätte ka kuupäev minu järgmisel lennukipiletil. Hoolimata kõikidest keelitustest ja meelitustest ennast Mui Ne luksuses pikemalt sisse seada, osutus oma lohe tõmme ning laine lootus tugevamaks. Nii siis pakkisingi oma 10 kilo kokku. Tegime Jormaga veel viimase hommikuse Pho Po, mmmmmmm kui hea, väike last minute shopping ja juba jooksingi lõunase bussi peale. Viimasel hetkel meenus, et Saigonis vaja ilmselt taksoga lennujaama saada, nii et pätsasin veel Siimu rahakotist 100 tonni.

Milline tore külaline ma siis olin: Ilmusin äkki nagu maa-alt randa. Okupeerisin endale elutoa. Laiutasin, laisklesin ja hängisin päevad otsa võrkkiiges, rannas, koolis, lillegi liigutamata. Kasutasin iga päev Siimu väikest päiksekiirt, 9 ruudust Vegast ja „maailma parimat“ lauda Jimmit ning pärast vingusin ja kirusin kui kehva laud, pristib vett, nii kehva see ja teine. Ning tagatipuks pidin veel raha pätsama kuna olin oma miljonid kõik päfkadele ja muule nännile laiaks löönud. ;) Poisid, teiega oli imetore, ma tänan külalislahkuse ning meeldiva seltskonna eest. Siim, sinuga oli tore tutvuda, ära nüüd kodus rannas must mööda vaata. ;) Ja ilmselt on teil Mui Ne osas õigus ning mine tea millal jälle teie uksele koputan, kui vähem peaga ja rohkem südamega mõtlema hakkan. Suur suur tänu ja kalli teile, tuult ja leiba.

Aga tagasi siis 38 seeria juurde.
Buss oli vaevu 10 km sõitnud kui kiirteemaksu putka kõrval äkki välja suri ja enam elulootust ei andnud. Tundus küll, et kõik need mõtted ja arvamused, et ma ei peaks veel Mui Ne’st lahkuma olid ühte suurde mulli kogunenud ja bussile kotermanni mängima tulnud. Aga Mui Ne on tuuline ning nii puhus ta ka mulli lõhki ja vähem kui tunniga oli uus buss kohal ning teekond jätkus. Kuna sõit oli pikk, siis tuli mul palju häid ideid. Kaasaarvatud geniaalne mõte, et milleks raisata Saigonis raha takso peale, kui mul aega palju ja kindlasti viib lennujaama ka kohalik buss ning parem kulutan raha linna peal veel viimasele Vietnami köögi hõrgutisele. Väga maitsev oli.
Kuna olin juba varakult järgi tsekanud, kust suurem hulk busse läheb, seadsin sammud sinna poole. Aga mida muidugi blondiin ei mõelnud, et tegemist oli pühapäeva õhtuga, kell oli peaaegu 9, terve saigon möllas mu silme ees, rahvas pidutses ja lärmas nagu oleks viimne päev käes ning muidugi ükski buss enam sellel tunnil lennujaama poole ei sõida. Mis siis ikka. Teadsin mälu järgi, mis suunas enam vähem lennujaam on ja asusin mööda tänavat astuma, lootuses mõni takso ära kaubelda, 94 tonni taskus. Rääkisin siis ühega ja teisega, püüdsin leiutada erinevaid lähenemis strateegiaid ja stoorisi, aga vastus oli üks – meter, meter, no ma’am, traffic bad, 150, go meter. Mida mul sest meterist kasu on, võite ju seda klõpsida nii suureks kui tahate aga mul ei ole lihtsalt rohkem donge. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tõmbasin aga oma kaardi taskust välja ja ATM palun köhi mulle 100 tuhhi. Aga kas ma siis pärast nii pikka pausi mäletasin oma PIN koodi... proovin ühe numbri ja teise numbri… igatsen oma telefoni, kus kõik numbrid ilusti kirjas…. otsin väikse rahuliku murulapi, võtan kotid seljast, viskan pikali, teen hingamisharjutusi, puhastan mõtteid ja voilaa üks ilus number istub otsmikus, torman järgmisesse ATM’i ja saan ilusa paberilipaka, mis teatab, et we are sorry, but we took your card…. Nice to meet you too!
Ilmselt see õnnetu olek pritsis mu silmist ja kõrvust välja. Peatasin järgmise takso ning suure ahastusega tõmbasin kõik oma 94 tuhhi taskust kutile peo peale ja ütlesin, et paaalun vii mind lennujaama, pleese pleese, want to go home. Kutt kalkuleeris natuke ja ütles imelise tähekombinatsiooni OK. Pani ka meetri enese kontrolliks jooksma ja kui 94 hakkas ette tiksuma siis ähkis ja puhkis kõvasti ning umbes kilt enne lennujaama lõigi magic number ette ja kutt virutas veitsa pahaselt aparaadi kinni. Aga ma tänasin teda ülevoolavalt kõiki oma vietnami keele oskusi kasutades.

Turvaliselt lennujaama jahedate seinade vahel, liuglesin öise lennuga sujuvalt Manilasse, järjekorselt 3 pingi peal välja sirutades – milline luksus, kõigest 1500 kr eest sain mõlemil suunal 3 tooli peal sirutada ja öö mööda saata. Manilas siis umbes 5 hommikul. Suund bussijaam. Ning taksomees teatab rõõmuga, et fix rate 450 peesot aka 100+ kr. Jee right. Lehvitan ja hakkan lennujaamast välja astuma, kui teele jääb bussipeatus ning suur silt kus kirjas EDSA rongipeatus ning 20 peesot. Jippiii kaardi järgi on sealt ainult 500m minu bussi peale. Ja uskuge mind, blond tüdruk varahommikuses Manilas küll orienteerumisega hätta ei jää. Iga nurga peal tahab keegi teada, kuhu sammud ja on hea meelga nõus sinuga kasvõi kaasa jalutama.
Bussijaamas juhatatakse mind kohe esimese augu juurde. Kell on 6:30 ja buss läheb 7:30, wonderful. Kuna olen Philtranco bussijaamas, siis passin neid busse kogu aeg, kohvitan ja söön, aeg juba läheneb väljumisele aga õige kirjaga bussi ikka pole. Mingid filipinod võtavad veel mu oma hoole alla, et meil sama buss. Jõuabki siis see buss nats enne 8 ette. Tahan peale trügida, kui vana ütleb, et sul on teise firma bussipilet ja see läheb hoopis jaama eest. Miiiiida? Torman jaama ette. Tõesti on mul näpus samat oranzi värvi pilet kui buss mis seal ootab. Ja muidugi on ees jälle vale sildiga buss. Konduktor kargab bussist välja ja hakkab ette ja taha vabandama, et wrong bus ja sry ma’am, yuur bus is late. Oooh no problem, tulge ainult kutsuge mind sealt seest kui õige buss jõuab. Viuuh see läks napilt. Mingi veerand tunnike veel istumist ja filipiino kargab ligi, et yuuur bus here now. Lippan peale, et buss mingi tunnike juba hilajks jäänud, ju paneb kohe minema. Kus sa sellega, pargib ennast sinna kuhugi taha bussijaama ära ja vanad niisama chillivad ringi. Läheb mingi pool tunnikest veel mööda ja mõtlen, et lippan korra vetsu veel enne pikka 7 tunnist bussisõitu, et aega ju küll kui juba niigi pea 2 tundi hiljaks jäänud. Astun siis minuti pärast vetsust välja ja mida mu silmad näevad, bussi pole koos kõige mu kottide, passi, raha ja muu sodiga. Ei ole võimalik. Õnneks ainukese valge inimese puudumine, kes otse bussijuhi taga istus ei jäänud neile märkamata ja bussijuht võttis esimesi kurve tänaval vähe aeglasemalt. Nii et nägin veel nurga poole liikuvat bussi ja konduktorit, kes ukse peal kõõludes mulle kisas, ma’am heeer, caaam, ma’am bus go. Andsin siis päkkadele tuld.

Ja nii ma nüüd olengi tagasi reisialguses Bagasbase rannas, elan jälle Tony juures kodus ning ootan tuult, et oma lohed välja pakkida. Lootus on et homme hommikul miski 6 ajal tsekata nii et head ööd.

ja kuna pildimasin õnnestus korda saada ning enamus pilte päästa, siis siit viimane hommikune päiksetõus Mui Ne's Jorma rõdul võrkkiiges chillides

lasnamäe korter

Elu peab ikka olema kirju ja täis üllatusi.
Läksin mina eile õhtul varakult puhkama, kuna uus aasta venis pikale. Kui äkki keset sügavat und lastakse tugev gestaapo valgus näkku ja mingi hääl kisab vist midagi sellist: Jormah,jormah, dooor open, door, no hotel, need sleep.... Ja mis siis selgub. Mingi hiina chick ei suuda keset ööd omale hotelli leida ja Mr Hai, Jorma sõber, ületee restorani omanik ja maja rentija, oli nii lahke ja pakkus, et tüdruk võib meie majas öö veeta. Lasi siis Jorma tüdruku sisse. Marssis teine kohe edasi Siimu magamistuppa ja tahtis sinna Siimu kaissu pikali visata. Aga eesti mees nii lahke ei ole ja pidi vaene tüdruk öö suures toas mati peal veetma. Aga tundus, et ta väga ei pahandanud, kuna magas või teeskles magamist terve aja kui me hommikusööki vaaritasime ja pannidega kolistasime. Kui tööle hakkasime minema, siis tõstsime tütto koti ukse taha ja lehvitasime hüvastijätuks.
Selliseid asju juhtub siis siin aasias.

HUA

Päikselist ja seiklusterohket uut aastat kõigile.

Tundub vist, et mu siinne graafik on muutunud nii tihedaks, et ei leia enam Teie jaoks aega. Kuid lihtne tõde on see, et hetkel on mu vaim lülitunud täielikult üle stand-by`le.
Minu ülikiire argipäev näeb tavaliselt välja nii.



Hommikul päiksetõusul kolin tavaliselt toast maja ette võrkkiike,kus siis piilun päiksetõusu ja loen. Mingil hetkel läheb Siim randa jooksma, mille peale ma püüan ka omalt laiskuse raputada ja üle tee merre ujuma minna. Hommikusöögiks on harilikult Jorma köök või kohaliku mehe Pho Po. Peale mida tuleb poistel tööle minna ja mind ootab järjekordne raske päev surfiklubis diivanikaunistus olla - loen, chillin, lohetan, chillin, võtan päikest, lobisen juttu, lohetan ja mudugi aeg ajalt aitan neid hard-working kärsituid eesti poisse hädast välja ja asendan aeglasi beach boysi. The hard life of a beach bitch. Õhtune eeskava on samuti ülitihe. Pikem kohalik kulinaariaelamus kõhutäiteks ja peale seda hängime kodus maja ees. Kella 10 paiku tavalsielt viskan juba koti peale, kuna silm nii raske, et hambaorgiga ka ei seisaks lahti.

Lohetanud olen siin vist peaaegu iga päev. Tuul on selline suht side-shore ja üsna ühtlane. Nii 11 ajal hakkab tavaliselt tõusma ja 4 ajal keerab täiesti side-shoriks, muutub ebaühtlaseks ja kukkub ära. Aga chop on muidugi mega suur, tõsiselt künklik kartulipõld. Aga ega kõike head ka ju ei saa tahta ja mida raskemad on tingimused, seda rohkem õpid. Kuna mu oma kallis lohekene ootab mind kannatlikult Allani kaitsva tiiva all filipiinidel,siis tuleb mul siin teiste lohesi testida. Kuna Jorma Havoc rändab ikka veel Finnairiga kusagil ümbermaailmareisil, siis tavaliselt sõidan Siimu 9 ruuduse Vegasega. Me oleme juba täitsa sõbraks saanud ja mulle täitsa meeldib. Kuna kohalik Cabrinha müüa hängib ja õpetab ka iga päev klubis, siis tassib mulle kogu aeg 2010 a Cabrinhasi proovida. Senine tax on siis olnud Nomad 11 ja 7 ruutu ning switchblade 9 ruutu. Nendest oli minu lemmikuks viimane. Mõnusalt stabiilne ja kui laine pealt veita popi viskab ja natuke pealetõmbad siis viuh tõstab õhku. Aga olgem ausad see kahe punniga depower nöörisüsteem on ikka väga haige, üldse ei saa aru palju powerit peal on ja jube kaugelt peab ikka minu maitse jaoks sikutama. Paari LF`i lohet olen ka näinud lendamas.

ja nii need päevad siin mööduvad ning juba homme pean asjad pakkima ja järgmise lennu peale tormama. Muidugi kui poisid ei ole mingil imekombel mu lennukipiletite kuupäeva ümber häkkinud. :)

Aga oli ka muidugi üks erandlik päev, ikka see päev kui aasta number muutus. Ükski Vietnami reis ei ole täiuslik ilma korraliku kohaliku mehe hot-potita. Nii me siis leppisime kohaliku kokakooli tüdruku Thuy`ga kokku, et teeme vanaaasta viimase õhtusöögi parimas Vietnami köögis. Kristjan naise ja lastega liitus meiega sellel üritusel. Koht ise oli täiesti toores - ainult vietnami keel, nukutoolid ja lauad, kõrvallaudades ainultkohalikud mehed, kel laua all puskaripudelid. Kristjan oma pea 2 meetriga nägi nukumööbli peal välja tõsine kalevipoeg. Eelroaks tellis Thuy meile springrolle, mida siis ise laua peal küpsetasime ja rullisime. Ning pearoaks oli imemaitsev hotpot oma täies hiilguses - juurikad, roheline, seened, igasugu rupskid, nuudlif, munad jne. Senise kogemuse põhjal võin jätkuvalt kinnitada, et Viet Nami köögist paremat on raske leida.
Peale sööki mõtlesime Kristjani juures rõdul natuke rummi libistada ja lobiseda. Hotelli omanik pidas samal ajal all bassu ääres väikse vanema generatsiooniga hoogsat pidu kuhu ka meie olime oodatud. vana aasta viimastel minutitel sai siis libistatud 23a vanust rummi, mis mekkis nagu konjak juba. Ning uus aasta tuli juba koos ehtsa sampanjaga. Mida veel võiks oodata ühest aastavahetusest. Et seda alkoholi suminat peast välja saada, tantsisime hommikuni rannaklubis. Enne magama minekut mõtlesime Jormaga väikse võiku teha kohalikus burksiputkas. Istusime ilusti nukutoolidele ootama. Ja nagu imeväel ilmus meie vasta 3 venelast, kes lõid lauda pudeli rummi ja coca. Sõime võileivad, jõime mõne klaasi ja sõna otseses mõttes põgenesime. Koju jõudsime täpselt kell 5 hommikul, milline ajastus, Head uut aastat eesti ja pere ja sõbrad. Ehk toob selline mitmekülgne ja unustamatu aastavahetus ka samasuguse aasta...


Palun yks Pho Po hommikus:o:ogiks


Miss Thuy kokakool


P:aikseloojangu surf Mui Ne's

Piltidega võib edaspidi olla veel kehvemad lood. Kuna otse loomulikult on õnnestunud mul mingis netikohvikus hankida mälukaardile viirus peale. Tänu sellele on vist terve posu pilte kaduma läinud ja väga ei taha seda mälukaarti enam oma arvuti taha lükata. Kui kellegil on häid mõtteid mida teha, siis andke tuld. Ilmselt uus kaart, jah?

Siim,pean su tarkusetera meeles. Btw uusaasta ööl tantsupõrandal poognaid visates, põrkas mu selja vastu üks tüdruk, kes kogemata ütles eesti keeles vabandust. Ütlesin vastu, et pole hullu, mina olen liisu. Mille peale kostis, et kas sa oles Siimu õde. hmmmm huvitav kas mul on sama suur aura kui sul, mis tabab mind ootamatult isegi teisel pool maakera. :)

Inx, kahjuks ei olnud see sõnum minult, aga mõted olid kindlasti minu omad ja ilmselt nii ta teieni jõudiski, kellegi abiga. :)