Lõunavaalad

Piilusin internetis ringi ja sain teada, et Southern Right Whale e maakeeli Lõunavaal on kiusvaalaline ning kuulub silevaallaste sugukonda. Neid on lihtne tuvastada suurte heledate paksendite järgi, mis kasvavad enamasti pea piirkonnas ning neil puudub seljauim. Arvatakse, et neid on umbes 10 000 isendit lõunapoolkera jahedates vetes. Lõunavaalad ei saa ujuda üle ekvaatori põhja poole ja sealsete liigikaaslastega seguneda, kuna naha alune paks insuleeriv rasvakiht ei luba nende kehasoojust troopilistes vetes hajutada. Emane lõunavaal võib kasvada kuni 15m pikkuseks ning kaaluda kuni 47 tonni. Isane veel võimsamakas. Nende looduslik eluiga on kusagil 90 – 100 aastat. Nad on aeglased ujujad ning jäävad peale tapmist vee peale ujuma, mis tegi neist vaalaküttide lemmik saagi ning siit ka liiginimetus „right whale“. 

Talve ja kevadkuudel (juulist-novembrini) saabuvad lõunvaalad ranniku äärde, et varjatud lahtedes järglasi ilmale tuua. Hermanus, u 2h kaugusel Kaplinnast, India ookeanis on siis üks populaarsemaid vaalavaatlus kohtasid regioonis. Suvekuudel nende kohtamine on üsna haruldane sündmus. Tavaliselt hängivad lõunavaalad ema ja lapse paarina. Kuid kuna nad on üsna mänguhimulised ja seltskondlikud, siis tihti kohtab neid ka suurte gruppidena. Pildid pärinevad interneti avarusest. 

Emane lõunavaal ja beebi.

Meie esmakohtumine toimus nädalapäevi tagasi. Passisin rannas kuttide järgi, et koos minna õhtusele downwind sessioonile. Kui äkki üks sõber lohetab kaldale ja teatab, et tule siva vette, väljas on vaalad. Holy shit! Nii palju adrenaliini ja hirmu korraga pole ammu juba ajus ringi voolanud. Tugev tuul ja lainetest loksuv meri ei tee vaatlus protsessi just lihtsaks. Tahaks ju lähedale minna. Samas on suur hirm, et äkki sõidan otsa. Raske on isegi ette kujutada kohtumist millegi nii suurega. Tundub et väiksem vaal on poja, kes hängib külili pinna peal ja vehib oma võimsa uimega meid tervitada. Aeg ajalt vee alla sukeldudes ning oma uhket saba demonstreerides. Hilisemal interneti reidil avastan, et see on nende üks lemmiktegevusi-mänge. 

Järgmisel hetkel teen ehmatusest püksi, kui emavaal, suur nagu liinibuss, minust vaid paarkend meetrit eemal pinnale ilmub ja võimsa pahvakuga väikse purskkaevu välja saadab. Kõik on kontrolli all.

Mingil hetkel üritan lisandunud sõbrale käega näidata, kus ma vaalasi viimati märkasin. Ootamatu tuulepuhang rapsas mu 5 ruudust linnukest ja saadab mind karsumm tasakaalust välja. Üsna kiiresti saab adrenalin uued mõõtmed, kui ma paaniliselt üritan oma lauda kätte saada ning naasta pinnapealsesse turvalisusse.

Viskan veel viimase pilgu seljataha ning suundun laineid küttima.

Lehvitame möödunud aastale

Panen veel mõned möödunud mälestused jõulust ülesse. Ei tea juba mitmes kord järjest lumeta jõuludes viibida. Jõulutunnet ilma lumete ei ole, aga hea põhjus natuke rahulikult maha istuda on ikka olemas.

Jõululaupäeva veetsime hollandi tüdrukutega head ja paremat kokates meie väikses kodus.

Hollandi gäng

* * *

Esimese jõulupüha hommik oli super ilus päikseline ja rahulik. Ning äratuseks tegime Lauraga väikse SUP‘i (stand up paddleboard) sessiooni ookeani peal. Sõudsime ringi ja meie õnneks olime peagi väikse delfiini parve ligi. Veidike hirmus, kuid uskumatult äge on olla nii lähedal sellistel suursugustel kaunitaridel. Alati natuke teadmatust, kus nad just hetkel viibivad. Tahtmine neid suuri mereloomi kohata on alati suur. Kuid neid meres märgates on esimene ehmatus alati suurem, jalg väriseb, terve keha on hirmust halvatud ja siis aju ütleb, et tahaks ikka lähemalt näha ja veel lähemalt. Imeline jõulukink looduse poolt.

Keskpäeval algas rannas suurem jõulupidu. Pole nii palju rahvast rannas ammu enam näinud. Toimus igasugu hulle võistlusi kostüümides ja ilma. Mina osalesin body drag’i võistlusel. ;) Nii palju huumorit. Ja ma peaks ju body drag’i kunn olema. Õpetan seda iga päev. Põhimõtteliselt oli lugu lihtne. Meres oli poi, mis tuli ära krüssata ja siis nii kilomeetri jagu allatuult lasta. Lendasin nagu lutsukivi seal. Peaaegu kaotasin oma püksid ära ja kui rinnad vähegi väiksemad oleks, siis oleks ilmselt trapets ümber kaela nagu koerarihm olnud. Poisid tegid mulle lõpus väikse blokeeringu, kuna olin kõige väimine, nii et lõpetasin auväärse 5nda kohaga ning naiste arvestuses lausa esimesena. Peab vist ikka aus olema ja mainima, et olin ainuke naine. 

Peale seda toimus veel „old school“ võistlus. Relvastuse valikus oli hulganisti pärleid – üks Wipika 2 liiniline, Wipika 4liiniline, ürgne gaastra C lohe. Ei julge siin nende lohede vanust isegi pakkuma hakata, laudadest rääkimata. Seda võin ma öelda, et nii palju nalja pole ühelgi lohevõisltusel saanud. Ulme mis trikke sellise eelajaloolise varustusega teha üritati.

Keegi veel mäletab selliseid lohesi?

Püksid on muidugi täielik maasikas tordil.

Lahingusse

Oldschool tandem

Ja jõulupüha võeti kokku väikse peoga hommikuni.

* * *

Ning uus aasta saabus mulle seekord Kaplinna peatänaval suure rahvamassi keskel. Polegi nii suurel tänavapeol varem osalenud. Ja peab vist tõdema, et seal tekkis mul tunne, et võib olla olen ikkagi Aafrikas. Suurem osa võõrleegionäridest ehk siis eurooplastest, kes siin suvitavad, suundusid erinevatele festivalidele ning peatänav oli põhiliselt täis tõmmumat nahatooni. Jämmisime päiksetõusuni.

Nii see vanaaasta õhtu algas. 

Saime tiivad. 

Ja kusagil siin käis möll ikka edasi.
Jim Bo, Florise ja Marcoga uues aastas.

* * *

Järjekordne aasta on mööda veerenud. Üsnagi erakordne aasta minu jaoks, sest nägin ainult ühte hooaega. Kokku suvitasin päikse all kolmel kontinendil. Elasin koos nelja erineva inimesega. Kohtusin hulganisti uute huvitavate inimestega, kes kujundasid ringi või täiendasid minu ajupanka. Mõned nende seast kannavad endaga erilist rolli, kuna jäävad minu ellu ja mõtetesse kindlasti edasi.

Püüdsin elada lihtsat elu – vähem asju, rohkem inimesi. Hästi süüa. Nautida hetki ja kohti. Mitte kiirustada. Mitte stressata. Õppida peatuma ja tegema mitte midagit.

Ootama ja märkama asju kui nad minuni jõuavad ning uksi, mis teel avanevad. Ei kohanud küll suurt armastust, aga selle eest püüdsin iseennast rohkem armastada.

Tore, et mind innustate blogima ja mind oma mõtetes kannate, hoolimata sellest, et nii palju eemal viibin. See toob mulle palju rõõmu.

Aga nüüd on aeg asuda uut huvitavat aastat nautima!