HUA

Päikselist ja seiklusterohket uut aastat kõigile.

Tundub vist, et mu siinne graafik on muutunud nii tihedaks, et ei leia enam Teie jaoks aega. Kuid lihtne tõde on see, et hetkel on mu vaim lülitunud täielikult üle stand-by`le.
Minu ülikiire argipäev näeb tavaliselt välja nii.



Hommikul päiksetõusul kolin tavaliselt toast maja ette võrkkiike,kus siis piilun päiksetõusu ja loen. Mingil hetkel läheb Siim randa jooksma, mille peale ma püüan ka omalt laiskuse raputada ja üle tee merre ujuma minna. Hommikusöögiks on harilikult Jorma köök või kohaliku mehe Pho Po. Peale mida tuleb poistel tööle minna ja mind ootab järjekordne raske päev surfiklubis diivanikaunistus olla - loen, chillin, lohetan, chillin, võtan päikest, lobisen juttu, lohetan ja mudugi aeg ajalt aitan neid hard-working kärsituid eesti poisse hädast välja ja asendan aeglasi beach boysi. The hard life of a beach bitch. Õhtune eeskava on samuti ülitihe. Pikem kohalik kulinaariaelamus kõhutäiteks ja peale seda hängime kodus maja ees. Kella 10 paiku tavalsielt viskan juba koti peale, kuna silm nii raske, et hambaorgiga ka ei seisaks lahti.

Lohetanud olen siin vist peaaegu iga päev. Tuul on selline suht side-shore ja üsna ühtlane. Nii 11 ajal hakkab tavaliselt tõusma ja 4 ajal keerab täiesti side-shoriks, muutub ebaühtlaseks ja kukkub ära. Aga chop on muidugi mega suur, tõsiselt künklik kartulipõld. Aga ega kõike head ka ju ei saa tahta ja mida raskemad on tingimused, seda rohkem õpid. Kuna mu oma kallis lohekene ootab mind kannatlikult Allani kaitsva tiiva all filipiinidel,siis tuleb mul siin teiste lohesi testida. Kuna Jorma Havoc rändab ikka veel Finnairiga kusagil ümbermaailmareisil, siis tavaliselt sõidan Siimu 9 ruuduse Vegasega. Me oleme juba täitsa sõbraks saanud ja mulle täitsa meeldib. Kuna kohalik Cabrinha müüa hängib ja õpetab ka iga päev klubis, siis tassib mulle kogu aeg 2010 a Cabrinhasi proovida. Senine tax on siis olnud Nomad 11 ja 7 ruutu ning switchblade 9 ruutu. Nendest oli minu lemmikuks viimane. Mõnusalt stabiilne ja kui laine pealt veita popi viskab ja natuke pealetõmbad siis viuh tõstab õhku. Aga olgem ausad see kahe punniga depower nöörisüsteem on ikka väga haige, üldse ei saa aru palju powerit peal on ja jube kaugelt peab ikka minu maitse jaoks sikutama. Paari LF`i lohet olen ka näinud lendamas.

ja nii need päevad siin mööduvad ning juba homme pean asjad pakkima ja järgmise lennu peale tormama. Muidugi kui poisid ei ole mingil imekombel mu lennukipiletite kuupäeva ümber häkkinud. :)

Aga oli ka muidugi üks erandlik päev, ikka see päev kui aasta number muutus. Ükski Vietnami reis ei ole täiuslik ilma korraliku kohaliku mehe hot-potita. Nii me siis leppisime kohaliku kokakooli tüdruku Thuy`ga kokku, et teeme vanaaasta viimase õhtusöögi parimas Vietnami köögis. Kristjan naise ja lastega liitus meiega sellel üritusel. Koht ise oli täiesti toores - ainult vietnami keel, nukutoolid ja lauad, kõrvallaudades ainultkohalikud mehed, kel laua all puskaripudelid. Kristjan oma pea 2 meetriga nägi nukumööbli peal välja tõsine kalevipoeg. Eelroaks tellis Thuy meile springrolle, mida siis ise laua peal küpsetasime ja rullisime. Ning pearoaks oli imemaitsev hotpot oma täies hiilguses - juurikad, roheline, seened, igasugu rupskid, nuudlif, munad jne. Senise kogemuse põhjal võin jätkuvalt kinnitada, et Viet Nami köögist paremat on raske leida.
Peale sööki mõtlesime Kristjani juures rõdul natuke rummi libistada ja lobiseda. Hotelli omanik pidas samal ajal all bassu ääres väikse vanema generatsiooniga hoogsat pidu kuhu ka meie olime oodatud. vana aasta viimastel minutitel sai siis libistatud 23a vanust rummi, mis mekkis nagu konjak juba. Ning uus aasta tuli juba koos ehtsa sampanjaga. Mida veel võiks oodata ühest aastavahetusest. Et seda alkoholi suminat peast välja saada, tantsisime hommikuni rannaklubis. Enne magama minekut mõtlesime Jormaga väikse võiku teha kohalikus burksiputkas. Istusime ilusti nukutoolidele ootama. Ja nagu imeväel ilmus meie vasta 3 venelast, kes lõid lauda pudeli rummi ja coca. Sõime võileivad, jõime mõne klaasi ja sõna otseses mõttes põgenesime. Koju jõudsime täpselt kell 5 hommikul, milline ajastus, Head uut aastat eesti ja pere ja sõbrad. Ehk toob selline mitmekülgne ja unustamatu aastavahetus ka samasuguse aasta...


Palun yks Pho Po hommikus:o:ogiks


Miss Thuy kokakool


P:aikseloojangu surf Mui Ne's

Piltidega võib edaspidi olla veel kehvemad lood. Kuna otse loomulikult on õnnestunud mul mingis netikohvikus hankida mälukaardile viirus peale. Tänu sellele on vist terve posu pilte kaduma läinud ja väga ei taha seda mälukaarti enam oma arvuti taha lükata. Kui kellegil on häid mõtteid mida teha, siis andke tuld. Ilmselt uus kaart, jah?

Siim,pean su tarkusetera meeles. Btw uusaasta ööl tantsupõrandal poognaid visates, põrkas mu selja vastu üks tüdruk, kes kogemata ütles eesti keeles vabandust. Ütlesin vastu, et pole hullu, mina olen liisu. Mille peale kostis, et kas sa oles Siimu õde. hmmmm huvitav kas mul on sama suur aura kui sul, mis tabab mind ootamatult isegi teisel pool maakera. :)

Inx, kahjuks ei olnud see sõnum minult, aga mõted olid kindlasti minu omad ja ilmselt nii ta teieni jõudiski, kellegi abiga. :)