Hea lootuse neem

Kaplinn on ikkagi suurlinn. Elan siin äärelinnas ja jääb mulje, et suurlinna melu jääb kaugele üle lahe. Siiski ka siin äärelinnas tunnen tihti suurlinna survet. Masside surve, autode tihe vool, pidev edasi tagasi sebimine – kõik see avaldub inimeste kiires ja närvilises elutempos. Ja kuigi üritan kõige selle keskel olla enamus ajast üsna zen, võib see vahest üsna raske olla. Selle pärast on vahest hea siit eemale saada.

Kaplinna võlu võib olla peitubki selles, et kõik on siin üsna lähedal ja kätte saadav. Meri, tuul, lained, surf, peod, shopping, mäed, loomad, veiniistandused, palju müra ja melu ning looduse rahu ja vaikus.

Laura ja Marco

Otsustasime siin eelmine nädal Lauraga, et on vaja natuke kodust välja saada ja plaanisime väikse tripi. Mõte oli minna Hea Lootuse Neeme tippu matkama ja telkima. Et seltsis on segasem kutsusime itaalia poisi Marco ja hollandi sõbsi Jasperi ka kaasa. Kuna nädalavahetus kiskus väikseks peoks, siis suutis Jasper ennast ootamatult ära kaotada. Seeneuimast hoolimata suutis ta meile sõnumi saata, et me ta puhta pesu ja sussid kaasa haaraks, ning ta kusagilt pärapõrgust kaasa korjaks. Peale väikest seiklust ja kaardilugemist leidsime ennast hommikul kell 7 megasuure villa juures. Sellist pilti pole ma vist varem näinud. Kõik toad ja diivanid olid täis magavaid peolisi. Aed, mis oli ilmselt uhkem kui Tallinna Botaanikaaed oli täis pudeleid ja kõiksugu trääni. Veranda oli täis valget pulbrit, millega olid ka mitmed magajad kokku määritud. Hiljem küll selgus, et tegemist oli jahuga. ;) Veinikelder, mis oli korraliku toa suurune oli pärani lahti ja ilmselt korralikult ära rüüstatud. Hiljem saime teada, et ka vanemate special pulmaaastapäeva veini oli kusagilt kurgust alla voolanud. Möllasime seal nii tunnikese ringi ja püüdsime nendest lõpututest tubadest ja aiast oma sõpra leida, aga lõpuks pidime alla vanduma.

Baboon

Hea Lootuse Neem on suur turisti magnet. Arvatakse et tegemist on aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning punktiga kus Atlandi ookean ja India ookean kohtuvad. Tegelikult ei ole see kumbagi. Tegelik Aafrika lõunatipp ja ookeanide kohtumispaik asub hoopis Cape Agulhas, mis on nii umbes 150 km siit kirdes. Mis siin kohtuvad on soe Agulhase hoovus ning jahe Bengaali hoovus, mille tulemusena on neem tihti kaetud udulooriga ning tugevate tuulte ja hoovuste meelevallas.

Kuna telkimise eest taheti liiga palju raha saada, siis otsustasime teha väikse matka ümber neeme tipu. Peale matka võtsime ette väikse ranna pikniku ja lebo. Kui ootamatult langesime baboonide rünnaku ohvriks. Just kõige rahulikumal puhke hetkel otsustas üks pätt meie kotte rünnata ja kiiruga leivakoti kaasa haarata. Muidugi nähes et me suurt midagi ootamatu rünnaku vastu ette ei võtnud, siis kalpsas teine tagasi ja hakkas mu riiete kilekoti kallal kraapima kuni sai õunakoti kätte ning jooksis lähima künka otsa seda meie nina all nosima. Endal väike poeg kõhu peal rippumas. Mutt pani nii 2 kilo õunu 2 mintsaga piistu ja siis tahtis veel süüa juurde saada. Korjasime oma viis asja kokku ja viskasime varvast. Hea et niigi pääsesime kuna randa mööda lidus juba nii kümmekond seltsilist meie poole. 

Väike varas 

Cape Point

Laura ootab lainet

Kohalik elanik

Ja naabrid. Taustal kuulu järgi super hea lainespot

Silvermine

Loodus on siin võrratult vaheldusrikas, ning järgmine päev läksime Silvermine’i tammi ujuma. Tegemis on järjekordse rahuvpargiga ja ainult paarikümne mintsa kaugusel linna keskusest. Vahelduva vihma ja uduga nii kilomeetri kõrgusel mägede vahelises tammis ujuda on super kogemus.

Ja mis võiks peale sellist füüsilist koormust veel parem olla kui väike veini degustatsioon. ;)

Splattered toad