Esimeseks tahaks teile tutvustada Manolot. Manolo on meie väikse Tulumi kontori päälik. Ta sai eile 18 ning nüüd võib ametlikult napsu võtta, suitsu tõmmata ja chilly willy'is naisi piilumas käia.
Manolo elab koos ema, isa, vanema vennaga ning kiisuga minu kõrval tänavas. Ema pärineb üsnagi rikkast poliitikute perest ning isa on elupõline hipi. Nende pere on pärit suurlinnast Pueblast, aga umbes 10a tagasi asusid nad ümber siia, kariibi mere äärde. Ema on põhiliselt kodune ning tema köögilaua taga olen ma osa saanud parimatest Mehhiko roogadest. Isa töötab päevati sukeldumis instruktorina ning õhtuti armastab võrkkiiges chillida ning rohelist suitsetada.
Manolo suureks unistuseks oli astuda pärast põhikooli sõjaväe akadeemiasse, kust ta saaks hea hariduse, mis annaks hea töökoha ning võimaluse reisida. Kandidaatide hulk sinna on 100 korda suurem kui TÜ majandusteaduskonda ning katseid tuleb läbida mitmeid. Manolo õnnetuseks läbis ta kõik katsed välja arvatud meditsiinilise kontrolli. Kui sõjaväe uks jäi suletuks, siis asus ta elama oma vanaema juurde Pueblasse, et kooliteed jätkata. Õnneks või õnnetuseks otsustas üks päev grupp gängbängereid Manolot kodutänaval relva ähvardusel röövida, mille peale ema-isa ta koju kupatasid. Parem hariduseta elus poeg.
Tagasi kodus olles hakkas Manolo rannas lohekooli juures hängima ja vaikselt abistama. Õppis instruktoritelt ja turistidelt inglise keele, õppis lohetama, teisi instruktoreid jälgides õppis koolitama ning tänaseks on igati ära teeninud kooli manageri rolli.
Täisealiseks saades on Manolo natuke segaduses mida oma eluga peale hakata. Peaks minema tagasi kooli ja keskkooli lõpetama. Aga samas teenib ta praegu raha. Samuti ei suuda ta ette kujutada 7 tundi klassiruumis enda vanuste või noorematega, kellega tal ei ole enam millesti rääkida. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et paar aastat rannas instruktorite ja turistide seltskonnas röövis talt küll koolihariduse, aga andis talle inglise keele, kohusetunde, maailmavaate ning sõpruskonna üle maailma. Ja lõpuks võib olla on see elukool hoopis harivam. Meenub suvi kui ma sain 18. Ilus uhke keskkooli tunnistus taskus, kuid pööningul täpselt samasugune segadus, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan kui täiskasvanud olen.
Tuuletud päevad rannas
Morpho Manolo
Väike õhtune muusikaline saade
Töövormis
Manolo on minu tugipost mehhikos. Kui mul on küsimus, siis on tal vastus. Kui mul on nälg, siis soovitab ta söögikoha. Kui mul on idee, siis hangib ta labida, et seda ellu viia. Kui mul on kurb olla, siis kisab ta Estonia, smile. Kui tulevad jõulud, siis veedan need oma Mehhiko pere seltsis.
Nii et mida veel teile öelda, kui et Estonia, smile!!! ;)
Kätu:
ReplyDeleteLiisu kallike. Ma olen kaks nädalat arvutist ja Eestist eemal ja sinul ainult üks vol. kirjutatud. Aga see Manolo on sull ikka küll üks tõeline nupsik ju. Nüüd ootaks juba teist voli ja vahel võid ju korraga ka kaks kirjutada :) Kallistused sulle Estonia.