Igapäevased toimetused

Tänaseks olen siis juba kuu aega kauge mere taga leiba teeninud. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuu aja jooksul on mul olnud 1 ametlik puhkepäev, tööga miljonäriks ei ole veel saanud, aga päris söömata ka pole jäänud.

Elu on siin üsna rahulik rutiin.
Tavaliselt nii 6-7 ajal teen silma lahti. Peale mõningaid võimlemismanöövreid ja turiseise on paras aeg natuke rahulikult võrkkiiges chillida, lugeda või tukastada.
8 poole 9 ajal teen kodus kerge hommikusöögi. Kuid parem variant on enne tööle minekut mõnest külaputkast värskeid tacosi haarata. nämm nämm nämm.
Sõltuvalt tuule oludest suundume kontori poole nii 9 ajal. Kontor e meie kodurand asub circa 6km kaugusel. Hetkel kasutame transpordivahendina taksot v pöidlaküüti v bossi autot, kui ta juhtumisi läbi astub.
Kontoris on alati hästi palju teha. Aken tuleb avada, 3 lippu tuleb õue tõsta, põrand on konstantselt liivane jne. Nagu näha jääb vaevu aega üle õpilastele lohetamist õpetada. ;)
Oma putkas oleme tööl kolmekesi - mina, Martin "the king of small talk" kanadast ning kohalik poiss "the most beautiful skin on the beach" Manolo.
Töö on lihtne. Kui tuult ja õpilasi on siis koolitame. Viimane nädal ei hiilanud kummagagi. Aga nagu kõik räägivad siis see on vaikus enne tormi e. kõik koguvad raha oma jõulupuhkuse tarvis. Kui tuult ja õpilasi pole, siis parandame vajadusel lohesi, korrastame randa ja kontoriputkat või tegeleme vähem lõbusamate asjadega nagu snorgeldamine, kayakitamine, lainetel boogieboardimine ja surfamine. Kuna selline rutiinne töö lõõskava päikese all on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormav, siis võtan aeg ajalt pikemaid pause, et võrkkiiges pikutada.
Märkamatult ongi päike hakanud loojuma, pakime oma kolm kola kokku ja tagasi koju. Kodus kerge jahutav duss, vahest ka jahutav õlu ning ongi õhtusöögi aeg. Viimasel ajal oleme rohkem ise kodus süüa teinud. Õigemini Martin teeb kanada eripärasi - hamburgerid, quisedillad ja mine tea mis kõik veel. Aga suuremalt jaolt käime küla peal oma lemmikkohti läbi kammimas - tacod tacod tacod või tai köök. Ja muidugi aeg ajalt on meil au olnud Manolo ema kätetööd nautida. Mehhiko köögi kulinaarsed tippsaavutused. Õhtusöök kohalikus Mehhiko peres on vägagi nauditav. Ema kannab ühe maitsva roa teise järel ette. Kui kõhud on kenasti punnis, tuleb seedimist soodustav väike teqiila naps ning kõige lõpuks keerab papa ühe piraka rohelise plotski. No ikka et hea uni tuleks. ;)
Peale õhtusööki teeme vahest mõned pubirallid, sõltuvalt kas on seltskonda meid välja kutsumas. Siin külas tundub olevat ainult 2 normaalset baari. Üsna vaikne ja rahulik külake teine. Või võtan õhtu rahulikult, chillin võrkkiiges, loen ning tavaliselt kustun juba varakult ära. Sest nagu nägite on päevatöö väga raske.


Tööpost


Koolitusplats. Arturo, üks väike kohalik poiss, armastab meil nädalavahetustel abiks käia, et me teda lohetama õpetaks. Tema leivanumber on 2m traineriga kiteloope lasta. ning uus väljakutse, kiteloopidega skimboardiga mööda randa sõita. ;)


Mis on nädalavahetus ilma pulmata meie loherannas. ;) boss tegi pruutpaarile veidike actioni ka taustaks, millegi pärast peokorraldajad just eriti rõõmsad ei olnud.


Ahjaa, ja peale kõige muu tuleb tegeleda ka renoveerimistöödega. Baarman Luis värvib parasjagu maja. Postid, põrandad, trepid, kiiged, kõik said uue kihi. Ja kui arvate et keegi pani mingi sildi üles, et värske värv, siis võite uuesti arvata.


Manolo sõbrad armastavad meie putkas chillimas, surfamas ja lohetamas käia.



meie tilluke office seest poolt


Üks hommik tööle tulles leidsime, et meie loheplatsil oli liiva sees peidus olnud terve kilpkonna pere. Hommikuks olid nad kahjuks juba kõik kes õnnelikult, kes mitte nii õnnelikult vette vuranud. Manolo teadis rääkida, et alati on pesa põhjas viimased vaesed ära trambitud kilpkonnad, keda me võiks välja aidata. Pool meetrit pesa kaevamist andis sellel korral tulemuseks küll kahjuks ainult ära trambitud tühjad kestad. Üks klient oli samal õhtul rannas jalutades kogemata sattunud ühe teise pesa peale ning oli pealtvaatajaks kuidas sajad väiksed kilpkonnad täiskuuvalgel üritasid mitmeid ohte trotsides mere poole ukerdada.


Valge mees arvas, et väiksed kilkonnad hängivad veel ehk vees ringi ja läks snorgeldama. Tulemuseks püüdis paljaste kätega kinni hoopis oma elu esimese lobsteri.


Tuuletutel päevadel tegeleme füüsilise vormiga - kätekõverdused, lõuatõsted, kõhulihased... kes aga suudab raskema harjutuse välja mõelda.. ;)


Päikseloojang Sian Khaani rahvuspargis