Aasia kaunitar

Elu on ikka täis väikseid üllatusi. Eelmise nädala üllatuse avastasin täiesti juhuslikult oma pangakonto pealt. Tundus teine kuidagi eriti madalseisus, mitte et seal midagi hiilgavat üldse oleks.
Paari suurema väljamineku juures oli selgituseks mingi huvitav koduleht. Mõtlesin et klõpsan ja kaen perra, mida ma siis nii palju kulutanud olen. Oh seda imet, kui koduleht avanedes teatas, et olen omale Aasiast tuttuue pruudi tellinud!!!
Huvitav, kuidas must äkki selline inimkaubanduse aktivist on saanud. ;)

Peale väikest ajuraginat jõudsin järeldusele, et minu naiivset heatahtlikust oli ühes restoranis kuritarvitatud ning ettekandja ilmselgelt minu koodid ning numbrid kopeerinud. Loodedavasti jätkub ka temal piisavalt heatahtlikust ning pruut saabub varsti minu ukselävele. Ootan huviga. Huumor ei ole surnud! ;)

Võib olla on see märk, et oleks aeg tööd otsida! Seoses sellega pakkusin naabripoisile, et võin ta mee tünnist purkidesse villida, kui ta mulle õhtusöögi välja teeb. Tavaliselt laseb ta koristajal seda teha. Olen avatud järgmistele huvitavatele pakkumistele.

Hea lootuse neem

Kaplinn on ikkagi suurlinn. Elan siin äärelinnas ja jääb mulje, et suurlinna melu jääb kaugele üle lahe. Siiski ka siin äärelinnas tunnen tihti suurlinna survet. Masside surve, autode tihe vool, pidev edasi tagasi sebimine – kõik see avaldub inimeste kiires ja närvilises elutempos. Ja kuigi üritan kõige selle keskel olla enamus ajast üsna zen, võib see vahest üsna raske olla. Selle pärast on vahest hea siit eemale saada.

Kaplinna võlu võib olla peitubki selles, et kõik on siin üsna lähedal ja kätte saadav. Meri, tuul, lained, surf, peod, shopping, mäed, loomad, veiniistandused, palju müra ja melu ning looduse rahu ja vaikus.

Laura ja Marco

Otsustasime siin eelmine nädal Lauraga, et on vaja natuke kodust välja saada ja plaanisime väikse tripi. Mõte oli minna Hea Lootuse Neeme tippu matkama ja telkima. Et seltsis on segasem kutsusime itaalia poisi Marco ja hollandi sõbsi Jasperi ka kaasa. Kuna nädalavahetus kiskus väikseks peoks, siis suutis Jasper ennast ootamatult ära kaotada. Seeneuimast hoolimata suutis ta meile sõnumi saata, et me ta puhta pesu ja sussid kaasa haaraks, ning ta kusagilt pärapõrgust kaasa korjaks. Peale väikest seiklust ja kaardilugemist leidsime ennast hommikul kell 7 megasuure villa juures. Sellist pilti pole ma vist varem näinud. Kõik toad ja diivanid olid täis magavaid peolisi. Aed, mis oli ilmselt uhkem kui Tallinna Botaanikaaed oli täis pudeleid ja kõiksugu trääni. Veranda oli täis valget pulbrit, millega olid ka mitmed magajad kokku määritud. Hiljem küll selgus, et tegemist oli jahuga. ;) Veinikelder, mis oli korraliku toa suurune oli pärani lahti ja ilmselt korralikult ära rüüstatud. Hiljem saime teada, et ka vanemate special pulmaaastapäeva veini oli kusagilt kurgust alla voolanud. Möllasime seal nii tunnikese ringi ja püüdsime nendest lõpututest tubadest ja aiast oma sõpra leida, aga lõpuks pidime alla vanduma.

Baboon

Hea Lootuse Neem on suur turisti magnet. Arvatakse et tegemist on aafrika kõige lõunapoolsema tipuga ning punktiga kus Atlandi ookean ja India ookean kohtuvad. Tegelikult ei ole see kumbagi. Tegelik Aafrika lõunatipp ja ookeanide kohtumispaik asub hoopis Cape Agulhas, mis on nii umbes 150 km siit kirdes. Mis siin kohtuvad on soe Agulhase hoovus ning jahe Bengaali hoovus, mille tulemusena on neem tihti kaetud udulooriga ning tugevate tuulte ja hoovuste meelevallas.

Kuna telkimise eest taheti liiga palju raha saada, siis otsustasime teha väikse matka ümber neeme tipu. Peale matka võtsime ette väikse ranna pikniku ja lebo. Kui ootamatult langesime baboonide rünnaku ohvriks. Just kõige rahulikumal puhke hetkel otsustas üks pätt meie kotte rünnata ja kiiruga leivakoti kaasa haarata. Muidugi nähes et me suurt midagi ootamatu rünnaku vastu ette ei võtnud, siis kalpsas teine tagasi ja hakkas mu riiete kilekoti kallal kraapima kuni sai õunakoti kätte ning jooksis lähima künka otsa seda meie nina all nosima. Endal väike poeg kõhu peal rippumas. Mutt pani nii 2 kilo õunu 2 mintsaga piistu ja siis tahtis veel süüa juurde saada. Korjasime oma viis asja kokku ja viskasime varvast. Hea et niigi pääsesime kuna randa mööda lidus juba nii kümmekond seltsilist meie poole. 

Väike varas 

Cape Point

Laura ootab lainet

Kohalik elanik

Ja naabrid. Taustal kuulu järgi super hea lainespot

Silvermine

Loodus on siin võrratult vaheldusrikas, ning järgmine päev läksime Silvermine’i tammi ujuma. Tegemis on järjekordse rahuvpargiga ja ainult paarikümne mintsa kaugusel linna keskusest. Vahelduva vihma ja uduga nii kilomeetri kõrgusel mägede vahelises tammis ujuda on super kogemus.

Ja mis võiks peale sellist füüsilist koormust veel parem olla kui väike veini degustatsioon. ;)

Splattered toad

Lõunavaalad

Piilusin internetis ringi ja sain teada, et Southern Right Whale e maakeeli Lõunavaal on kiusvaalaline ning kuulub silevaallaste sugukonda. Neid on lihtne tuvastada suurte heledate paksendite järgi, mis kasvavad enamasti pea piirkonnas ning neil puudub seljauim. Arvatakse, et neid on umbes 10 000 isendit lõunapoolkera jahedates vetes. Lõunavaalad ei saa ujuda üle ekvaatori põhja poole ja sealsete liigikaaslastega seguneda, kuna naha alune paks insuleeriv rasvakiht ei luba nende kehasoojust troopilistes vetes hajutada. Emane lõunavaal võib kasvada kuni 15m pikkuseks ning kaaluda kuni 47 tonni. Isane veel võimsamakas. Nende looduslik eluiga on kusagil 90 – 100 aastat. Nad on aeglased ujujad ning jäävad peale tapmist vee peale ujuma, mis tegi neist vaalaküttide lemmik saagi ning siit ka liiginimetus „right whale“. 

Talve ja kevadkuudel (juulist-novembrini) saabuvad lõunvaalad ranniku äärde, et varjatud lahtedes järglasi ilmale tuua. Hermanus, u 2h kaugusel Kaplinnast, India ookeanis on siis üks populaarsemaid vaalavaatlus kohtasid regioonis. Suvekuudel nende kohtamine on üsna haruldane sündmus. Tavaliselt hängivad lõunavaalad ema ja lapse paarina. Kuid kuna nad on üsna mänguhimulised ja seltskondlikud, siis tihti kohtab neid ka suurte gruppidena. Pildid pärinevad interneti avarusest. 

Emane lõunavaal ja beebi.

Meie esmakohtumine toimus nädalapäevi tagasi. Passisin rannas kuttide järgi, et koos minna õhtusele downwind sessioonile. Kui äkki üks sõber lohetab kaldale ja teatab, et tule siva vette, väljas on vaalad. Holy shit! Nii palju adrenaliini ja hirmu korraga pole ammu juba ajus ringi voolanud. Tugev tuul ja lainetest loksuv meri ei tee vaatlus protsessi just lihtsaks. Tahaks ju lähedale minna. Samas on suur hirm, et äkki sõidan otsa. Raske on isegi ette kujutada kohtumist millegi nii suurega. Tundub et väiksem vaal on poja, kes hängib külili pinna peal ja vehib oma võimsa uimega meid tervitada. Aeg ajalt vee alla sukeldudes ning oma uhket saba demonstreerides. Hilisemal interneti reidil avastan, et see on nende üks lemmiktegevusi-mänge. 

Järgmisel hetkel teen ehmatusest püksi, kui emavaal, suur nagu liinibuss, minust vaid paarkend meetrit eemal pinnale ilmub ja võimsa pahvakuga väikse purskkaevu välja saadab. Kõik on kontrolli all.

Mingil hetkel üritan lisandunud sõbrale käega näidata, kus ma vaalasi viimati märkasin. Ootamatu tuulepuhang rapsas mu 5 ruudust linnukest ja saadab mind karsumm tasakaalust välja. Üsna kiiresti saab adrenalin uued mõõtmed, kui ma paaniliselt üritan oma lauda kätte saada ning naasta pinnapealsesse turvalisusse.

Viskan veel viimase pilgu seljataha ning suundun laineid küttima.

Lehvitame möödunud aastale

Panen veel mõned möödunud mälestused jõulust ülesse. Ei tea juba mitmes kord järjest lumeta jõuludes viibida. Jõulutunnet ilma lumete ei ole, aga hea põhjus natuke rahulikult maha istuda on ikka olemas.

Jõululaupäeva veetsime hollandi tüdrukutega head ja paremat kokates meie väikses kodus.

Hollandi gäng

* * *

Esimese jõulupüha hommik oli super ilus päikseline ja rahulik. Ning äratuseks tegime Lauraga väikse SUP‘i (stand up paddleboard) sessiooni ookeani peal. Sõudsime ringi ja meie õnneks olime peagi väikse delfiini parve ligi. Veidike hirmus, kuid uskumatult äge on olla nii lähedal sellistel suursugustel kaunitaridel. Alati natuke teadmatust, kus nad just hetkel viibivad. Tahtmine neid suuri mereloomi kohata on alati suur. Kuid neid meres märgates on esimene ehmatus alati suurem, jalg väriseb, terve keha on hirmust halvatud ja siis aju ütleb, et tahaks ikka lähemalt näha ja veel lähemalt. Imeline jõulukink looduse poolt.

Keskpäeval algas rannas suurem jõulupidu. Pole nii palju rahvast rannas ammu enam näinud. Toimus igasugu hulle võistlusi kostüümides ja ilma. Mina osalesin body drag’i võistlusel. ;) Nii palju huumorit. Ja ma peaks ju body drag’i kunn olema. Õpetan seda iga päev. Põhimõtteliselt oli lugu lihtne. Meres oli poi, mis tuli ära krüssata ja siis nii kilomeetri jagu allatuult lasta. Lendasin nagu lutsukivi seal. Peaaegu kaotasin oma püksid ära ja kui rinnad vähegi väiksemad oleks, siis oleks ilmselt trapets ümber kaela nagu koerarihm olnud. Poisid tegid mulle lõpus väikse blokeeringu, kuna olin kõige väimine, nii et lõpetasin auväärse 5nda kohaga ning naiste arvestuses lausa esimesena. Peab vist ikka aus olema ja mainima, et olin ainuke naine. 

Peale seda toimus veel „old school“ võistlus. Relvastuse valikus oli hulganisti pärleid – üks Wipika 2 liiniline, Wipika 4liiniline, ürgne gaastra C lohe. Ei julge siin nende lohede vanust isegi pakkuma hakata, laudadest rääkimata. Seda võin ma öelda, et nii palju nalja pole ühelgi lohevõisltusel saanud. Ulme mis trikke sellise eelajaloolise varustusega teha üritati.

Keegi veel mäletab selliseid lohesi?

Püksid on muidugi täielik maasikas tordil.

Lahingusse

Oldschool tandem

Ja jõulupüha võeti kokku väikse peoga hommikuni.

* * *

Ning uus aasta saabus mulle seekord Kaplinna peatänaval suure rahvamassi keskel. Polegi nii suurel tänavapeol varem osalenud. Ja peab vist tõdema, et seal tekkis mul tunne, et võib olla olen ikkagi Aafrikas. Suurem osa võõrleegionäridest ehk siis eurooplastest, kes siin suvitavad, suundusid erinevatele festivalidele ning peatänav oli põhiliselt täis tõmmumat nahatooni. Jämmisime päiksetõusuni.

Nii see vanaaasta õhtu algas. 

Saime tiivad. 

Ja kusagil siin käis möll ikka edasi.
Jim Bo, Florise ja Marcoga uues aastas.

* * *

Järjekordne aasta on mööda veerenud. Üsnagi erakordne aasta minu jaoks, sest nägin ainult ühte hooaega. Kokku suvitasin päikse all kolmel kontinendil. Elasin koos nelja erineva inimesega. Kohtusin hulganisti uute huvitavate inimestega, kes kujundasid ringi või täiendasid minu ajupanka. Mõned nende seast kannavad endaga erilist rolli, kuna jäävad minu ellu ja mõtetesse kindlasti edasi.

Püüdsin elada lihtsat elu – vähem asju, rohkem inimesi. Hästi süüa. Nautida hetki ja kohti. Mitte kiirustada. Mitte stressata. Õppida peatuma ja tegema mitte midagit.

Ootama ja märkama asju kui nad minuni jõuavad ning uksi, mis teel avanevad. Ei kohanud küll suurt armastust, aga selle eest püüdsin iseennast rohkem armastada.

Tore, et mind innustate blogima ja mind oma mõtetes kannate, hoolimata sellest, et nii palju eemal viibin. See toob mulle palju rõõmu.

Aga nüüd on aeg asuda uut huvitavat aastat nautima! 

Väike rannapuhkus

 Üks parimatest asjadest minu uue kodu juures on naabrid. Nad kõik on kohalikud, läbi ja lõhki lõuna-aafriklased, kolonisaatorite ja seiklejate järeltulijad.

Üks nendest toredatest poistest kannab nime Gilbert. Tema emakeeleks on küll inglise keel, aga kuna ta kasvas üles tillukeses külakeses, kus peamiseks elatus allikaks põllumajandus, siis räägib ta ka Afrikaani. Ta on teinud elu jooksul nii mõndagi – karjääri suurfirmas, tegelenud windsurfiga üsna kõrgel tasemel, jätnud kõik sinnapaika ja sõitnud rattaga mööda riiki ringi kuni raha otsas ning hetkel omab väikest sõnniku tootmis tehast. Gilberti vanavanemad ostsid 60ndatel Langebaani kauni laguuni äärde kodu ning kui ta vanemad pensionile jäid, siis kolisid nad püsivalt sinna sisse. Tegime eelmisel nädalal väikse puhkuse ja käisime neil seal külas. 

el capitan

 Maja asub otse vee ääres ning on üks vanimaid sealses külas, varsti pea 100 a vana.

Tõusime hommikul koos päikesega nii 6 paiku. Peale väikest hommikukohvi põristasime Gilberti väikese paadikesega laguuni mööda üles „haide lahte“. Laht kannab sellist toredat nime liivahaide pärast, kes seal elutsevad. Varasematel aegadel oli neid sadu ja sadu ringi platserdanud, aga tänapäeval näeb neid üsna harva ja üksikuid, kuna kalamehed püüavad liiga palju nende toidulauast välja. Meie õnneks õnnestus meil üks liivahai haardesse saada ja teda üsna lähedalt vaadelda. Äge. Mõõna ajal läheb laht väga madalaks, ning siis on parim aeg sööta e krevette püüda. Me jäime võib olla natsa hilja peale, sest vesi oli juba peale tulemas. Aga olime nii poolde säärde vees. Gilbert pumpas käsi pumbaga põhjast koos liivaga krevette välja. Kui liiv hajus siis tuli kiiresti käega krevette rabada ja ämbrisse loopida. Algul oli päris hirmus neid krevette käega püüda, sest eks nad armastavad naksata ka, aga peagi olin üsna hasardis. ;) Saime täitsa korralku saagi. Järgmiseks põristasime paadiloksuga tagasi sügavale ning hakkasime õngi loopima. Kõige pealt tuli siis elus krevett õnge otsa toppida ja siis vette lasta. Minul ja Laural algul väga ei näkanud, aga Gilbert tõmbas iga korraga kala välja. Siuh ja siuh. Kuna tema jaoks olid need üsna tillukesed, siis lasi kõik tagasi. Peagi õnn pöördus ka meie hoovile ning saime täitsa mitu kalakest kätte. Mina sain 3 kala ja Laura sai 4 kätte, aga kuna 2 olid üsna tillud, siis lasime need tagasi. Kui õhtusöök püütud, siis oli aeg tagasi hommikusöögile pöörduda. Meie õnnetuseks oli kütus otsa saanud ja muidugi olid aerud ka maha jäänud. Õnneks olime üsna kodu juures ning nii me kolmekesi kätega kühveldades vaikselt kalda pole tiksusime. Kahjuks unustasin hommikul fotoka paati kaasa haarata.

Peagi liitus meiega ka teine naabripoiss Blake koos 2 sõbrannaga. Ning siis võtsime Gilberti isa vähe suurema paadi ja suundusime wakima. Mina muidugi krahmasin laineid oma uue kallimaga. Peale veelauatamist tegime pika ja muheda ranna pikniku. Ühesõnaga väga mõnusad rahulikud paar kolm puhkepäeva. 

Laura ja minu hetkel veel nimetu kallike

Naabripoisid Gilbert ja Blake

Haide lahe helesinine vesi. Kui ookeani vesi on nii külm, et peab alati kalispot kandma. Siis haide lahe vee tase on nii madal, et päike jõuab vee üsna soojaks kütta.

Natuke põlvelaua funni ka.

Soe suvine naratus teile kaugele põhjamaale.

Kuna õhtul olime liiga väsinud, et kala grillida, siis pakkisime nad külma ja järgmine päev võtsime koju kaasa. Otsustasime siis õhtul kodus väikse grilliõhtu teha ja oma kalad ära grillida. Kutsusime paar kolm inimest külla ka. Tuli nii umbes kakskümend kolm. Võiksime siin lausa oma rannaklubi avada. Asukoht on nii super ja kõigile meeldib meil hängimas käia. ;)

Esimese korra kohta üldse mitte paha saak

Laura

tembu ja vembu

yaka

Ise tehtud hästi tehtud

Nämm nämm

 Ilusat rahulikku jõuluaega kõigile kallitele seal kaugel põhjas! Saadaks teile lund kui teaks kus seda jagatakse. Ja siit tuleb minu jõulukingi õpetus:

- pane oma parem käsi vasaku käevarre peale natuke õlast alla poole. tead küll, kus muskel peaks olema.

- nüüd pane oma vasak käsi parema käevarre peale. ikka sinna muskli koha peale.

- ja nüüd pigista kõvasti kõvasti ja võid natuke paremale ja vasakule õõtsuda samal ajal. 

- mida tugevamini kallistad seda suurem on kingituse rõõm.

Mina juba kallistasin ennast. ;)

Elukaaslased

Rahva nõudmisel siis saame tuttavaks minu elukaaslastega.

Oma uhket rannahäärberit jagan ma kahe hollandi tüdrukuga.
Esialgu oli ainult Nina. Nina on 25 aastane wild cat. Ta õpib Amsterdami ülikoolis sotsioloogiat ja kuna oli vaja kusagil praktikat teha, siis mõtles, et miks ka mitte pühendada see aeg Kaplinna vanglas noortega tegelemisele. Saabus ta siia juba aprillis. Aeg möödus sujuvalt praktikal ning lainetes surfides ning kui tuli aeg koju minna, siis selgus, et liigses lainetes ning baarides surfamisega oli praktika töö unarusse jäänud. Nii siis otsustas Nina siia natuke kauemaks jääda. Minu saabumise ajal elas ta parasjagu minu guesthousi hoovis vanas volkari bussis, mis vihmaga läbi sadas ning ukse avamisel terve pilv roostet laest alla voodile potsatas. Põhjus, siis miks ta hüppas võimaluse peale oma kodu saada. Hetkel siis üritab Nina kirjutada oma lõputööd. Ning kuna raha hakkab kokku kuivama, siis üritab ka juhutöödega baarides ja restoranides elatist teenida. Nina on meist kõige noorem ja metsikum. Nii et kui õhtuti tööd tegema ei pea, siis üritab tavaliselt meid mõnele peole kaasa rääkida. Mis vahest vägagi meeleolukaks kujunevad. Kohtusin ka Nina isaga, kes käis siin tütrel nädalaks külas, kuna natuke muretseb oma tütre tuleviku pärast.

Ja siis saabus Laura. Laura on pärit Roterdamist. Laura on 28 ning tema metsikud peod, augustamised, taoveeringud ja muu jäävad aastate taha. Nooremana tegeles ta kõrgel tasemel lumelauatamisega ning veetis kõik oma hooajad alpides treenides ja lauasõitu õpetades. Lumelaua reisidel Nina ja Laura tuttavaks saidki. Kuigi lumest tunneme me kõik puudust, siis täna eelistab Laura natuke vaiksemat ja tervislikumat elustiili, natuke areneda surfis ja lohesõidus. Ta töötab koduses Hollandis ühes väga prestiises rannaklubis abikokana. Klubi on avatud 7 kuud aastas ning siis tuleb kõvasti tööd vuhtida. Ülejäänud aja veedab Laura tavaliselt kusagil puhates. Seekord siis Kaplinn. Kuna Laura armastab süüa teha, siis me tavaliselt üldse ei pahanda kui ta oma oskusi meile demonstreerib. Minu kõht tänab alati.

Käisime üks päev mööda rannikut trippimas. See on meie auto, mida naabripoiss meile hetkel rendib.

Postikana

Minult on siin juba mitmeid kordi päritud, kas mu uus aadress on Liivane Rand, Mustade meeste maakond. Pole nii kindel, et kõik need kaunid soovid ja mõtted sellel aadressil minuni jõuaks.

Aga kui soovite minuga midagi kirja teel jagada, siis soovitan kasutada sellist aadressi:

2 The Waves
Beach Boulevard
Bloubergrant 7441
Cape Town
South Africa

või hoopis minu helisevat häält kuulda, siis vali +27 767379066,

ja ehk see kord pole see teekond nii pikk ja vaevaline. ;)