Shanghai

Lõpuks ometi võis koduukse jalaga seljataga kinni lüüa ja seljakotid selga rabada. Lend mandri teise otsa sujus tänu Kalli pakutud reispassile üsna sujuvalt ja üsna magades.
Miljonilinn Shanghai ootas meid kõigi oma 22 miljoni ringi sibava pilukaga ja kerge külmalainega. Kuigi karmis põhjamaa kliimas sirgunud neiudele ei tohiks +10 kraadi ja kerge windchill ju mingi külm olla, siiski pidime tõdema, et meie mõtted on vist juba päikese all. Meie linnaelu põhitegevusteks said siis magamine e. ajavahega harjumine, kaubanduskeskustes ja turul „window shoppamine“ ning maaalustes metroojaamades ja tunnelites hängimine, kuna seal oli soojem kõndida kui maa peal ning õnnestus läbida üsna pikki vahemaid. Lausa lux on käia shoppamas, kui sa oled täiesti teadlik, et: a) sulle ei mahu absoluutselt mitte midagi rohkem kotti, b) järgmised 2 kuud ei lähe sul vaja ühtegi soojemat asja ning c) sul on täpselt metroosõidu ja supikausi jagu kohalikke tugrikuid sulas taskus. Oi ja kuidas veel me shoppasime.

Ilmselt meie pakkusime hiinlastele rohkem huvi, kui nemad meile. Meile olid nad lihtsalt üks tohutu mustapealine sipelgate mass, kes kogu aeg sibas ümberringi. Restoranides leidsime ennast pidevalt hädas, sest ei suutnud meenutada, milline nendest oli meie ettekandja. Samas kui meie oma keskmise virulase mõõduga kerkisime massist välja kui majakad, ning Riin oma pontsoga oli vaatlemis/katsumis/pildistamis objekt. Oleks me iga pildi eest 10 jeeni kasseerind, siis oleks võind kohe Radissoni tipusviiti sisse kolida.

Päris huvitav oli vahelduseks astuda majandusbuumiga riiki. 2010 mais avatakse Shanghais EXPO. Tänu sellele võis iga nurga peal kohata mõne ehitise või infrastruktuurilõigu kerkimist/parendust. Kohalik Cramo ehk bambusest tellingud katsid terveid kvartaleid maju ning all jalutades võis aeg ajalt krohvi peast raputada. Tänaval rabati meid mitu korda varukast „where are you from, I want to practise english“. Riik pidi kõvasti raha panema taksojuhtide ja teenindustöötajate keeleoskusesse. Esimese korra lasime ennast unise peaga ka kohe kergelt lohku tõmmata. Nimelt tirisid need kenad kolm tillukest hiinlast meid kohe ühte nn. väga traditsioonilisse hiina teemajja teed degusteerima. Õnneks olid nad väga viisakad ja mõistsid meid kui ütlesime, et see on veidi kallis meie jaoks ja piirdusime ainult tassikese teega.

Söögielamuste rindelt ei saa küll öelda, et see kurikuulus hiina köök nii tohutult maitsev on või ei õnnestunud meil neid õigeid kohti tabada. Esimene õhtu kohe õnnestus osa saada kõige maitsvamast õhtusöögist ühes läbi kolme korruse kohaliku mehe korteris, kus söögi sisse oli peoga poetatud "ossa püha peetrus" pipraid- Targu õnnestus seekord neid vältida. ;) Meie tavaline kaks tassi kohvi, mis tänavatel aitas sooja hoida, maksis tavaliselt sama palju kui terve õhtusöök koos minu õllega.

Aga lõpetuseks, ega siin Shangahis midagi vaadata ega teha peale shoppamise ei ole. Ära siit sooja.

Vat kui lihtne on surfata, kui kogu kama mahub kahte seljakotti, lohesurf on lahe ;)



Aga kuna lohed võtsid nii palju ruumi, siis pidin pesu arvelt kokku hoidma ja Shangahais tuli üks vahepesupäev teha. ;)



Kallis Katri, ma hindan väga sinu uut personaalset turundust, kus sa viimati ainult minu pärast oma juuksurisalongi avasid. Aga kuna ma juba siin Hiinas viibin, kus elab ilmselt rohkem rahvast kui tervel Aafrika mandril kokku, siis ilmselgelt on nii paljudel peadel ka palju häid ideid. Siit üks foto sulle kõrva taha panemiseks. Et kui sul just seda kunstilist direktorit ei taha tööle võtta, siis kujundaja ikka. Pane mulle varakult juba aeg.



Rongis lennujaama õnnestus mul vist saavutada isiklik tippkiirus rekord. 30 km 6 mintsaga.